23.09.2014

Eile õhtul tekkis mul tunne, et hakkan haigeks jääma. Tegin endale coldrexi teed ja pärast seda läks natukene paremaks. Hommikul oli jälle tunne nagu oleks rongi alla jäänud. Heameelega oleks voodisse jäänud, aga lastele tuli kooliks söök-jook kaasa panna. Lisaks peab neile meeldetuletama, et aega ei ole hommikul ülearu ja tuleb kiiremini teha. Oleks nende teha, siis nad jõuaks tunduvalt hiljem kooli. Nagu ikka jõudsin nad õigeks ajaks kooli. Minu käest küsis ühe Gregori klassikaaslase ema telefoninumbri. Lastevanemad (Gregori omad) kasutavad omavahel suhtlemiseks ühte programmi ja nüüd lisati mind ka sinna. Sinna saab kirjutada, kui migi üritus on toimumas nt kellegi sünnipäev või on muu probleem. Kodus tuli nagu ikka tavalised toimetused ära teha, kuigi ma ei tahtnud. Päevapeale läks enesetunne paremaks, aga magada oleks tahtnud, kuid ma ei teinud seda. Peeter oli eile õigesse kohta jõudnud ja hommikul võeti koorem maha. Peeter andis logistikule teada, et ta on tühi ning mis edasi saab. Vastuseks kästi oodata. Aeg läks, tunnid möödusid, aga tulemust ei olnud. Peeter saatis uue sõnumi, mis selle peale vastati ma veel ei tea. Gregor, kes tavaliselt koolist tulles ei mäleta, mis ta seal tegi üllatas meid. Gregor rääkis, et õpetaja oli neile rääkinud mereääres olevate lippude värvidest. Mida erinevad värvid tähendavad ja, mis siis tegema peab. Kõigepealt rääkis ta mulle ja, siis ütles Marlenile, et ta peab talle midagi tähtsat rääkima. Nii ta õele selle sama juttu rääkis ja ise oli väga rahul endaga. Lapsed läksid kooli tagasi ja mina heitsin pikali, vahepeal vist isegi magasin. Kooli päev sai läbi ja nii me jälle õue jäime. Päike tuli vahepeal välja ja ilm läks soojaks. Peeter selle eest sai jätkuvalt oodata ja veelkord oodata. Kuigi ta tuletas ennast pidevalt meelde, ju ei ole tagasi koormat. Jälle oli vaja teha koduseidtöid ja Gregor sai enda omad kiirelt ja ilma vingumata tehtud. Marlen selle eest vinguas, nagu siga aia vahel ja see on veel leebelt öeldud. Siiani on talle matemaatika meeldinud, aga täna osutus see nii keeruliseks. Kuigi tegelikult ei olnud seal mitte midagi rasket. Pigem oli asi selles, et ta lihtsalt tahtis vinguda. Närvirakke kulus tema peale täna rohkem kui küllaga ja mul oli heameel, kui nad lõpuks magama läksid. Arvestades seda, et Peeter ei helistanud, siis tegin ma järelduse, et ta tuleb koju. Kuigi jah jäi võimalus, et ta jäeti ööseks samasse kohta, kuid siis ta oleks helistanud ja seda öelnud. Ise ma ei hakkanud helistama, kuna mul on piisav anne helistada valel ajal. Ootasin, mis ma ootasin, kuid uni tuli ja läksin voodisse. Ise mõtlesin, et piisab mul voodisse mina, kui Peeter kindlasti tuleb. Jõudsin mina vaevalt magama jääda, kui läksin nii nagu ma arvasin. Peetril lubati tühjalt koju tagasi tulla, sest vaatamata logistikute pingutusele ei leidnud nad päevaga tagasi koormat. Peeter ütles, et baasis olid kõik autod kohal ja sellest võib järeldada, et hetkel on töö puudus. Homseks korraldusi ei ole ja eks näis, mis saab.