16.08.2014

Peeter eile korraldusi tänaseks ei saanud ja seega võib oletada, et täna on vaba päev. Külmkappi vaadates ilmnes, et meil on vaja toidupoodi minna. Enne, kui saime toast välja tuli Peetrile kõne ja ilmnes, et on vaja tööle minna. Viisime Peetri tööle ja hakkasime linna poole sõitma, kui Peeter helistas. Ilmnes, et ta unustas paar olulist asja koju ja ma pidin neile kiirelt järgi minema. Tagasi pööre ja suund kodupoole. Vajalikud asjad võetud tuli uuesti baasi sõita ja peale seda läksime uuesti linnapoole. Seekord jõudsime isegi kohale ja saime poes käidud. Peale seda tulime koju, et süüa ja basseini minna. Lapsed ei kuulanud mind ja ei kirjutanud-lugenud kodus. See aasta on basseinis raamatukogu ja lapsed võtsid sealt raamatud ja hakkasid lugema. Marlen küsis oma lemmik küsimus “Kas sa ei arva, et mul on päikese käes palava”. Antud küsimust sõnastab ta vastavalt vajadusele, aga alati algab see kas sa ei arva. Kuna nad mõlemad tahtsid vette minna, siis said nad ka loetud, täitsa tublid. Nojah, vesi selle eest oli külm ja mina sinna kauaks ei jäänud. Lapsed selle eest nautisid ja taipasid välja tulla, kui külm hakkas. Peeter teatas, et tema on baasis ja ma võin talle järgi minna. Võtsin lapsed kaasa ja nii me kiirelt toast läbi käisime ja baasi läksime. Peeter sai järjekordse koorma peale ja jõudis selle baasis maha ka laadida. Nüüd on tööpäev läbi ja võib nädalavahetust nautida. Ma ütlesin juba enne lastele, et õhtul lähme koos isaga ratastega sõitma. Ja seda me ka tegime. Alguses sõitma hakates paistis päike meile peale ja oli natukene palav. Peagi jõudsime selleise koha peale, kus päikes enam ei paistnud ja natukene jahe hakkas. Kuid me ei lasknud sellisest pisiasjast ennast segada ja läksime edasi. Eesmärgiks oli jõuda ühe kiriku juurde ja sinna me ka jõudsime. Vaatasime seal natukene ringi, me oleme seal enne ka käinud ja seega midagi uut ja huvitavat ei olnud. Või siiski? Aeg oli hakata koju sõitma, kui Peeter sõitis üle muru ja tegi avastuse, et rehv läks katki. Esimeses rehvis oli 3 okast, mis ei olnud veel siserehvini jõudnud. Tagumise rehvi okas oli selle eest siserehvi katki teinud. See omakorda tähendas, et koju sõit lükkus edasi. Peeter otsis abivahendid välja ja pani siserehvile lapi peale. Esimest korda kasutas Peeter ise kleepuvat lappi ja loodetavasti see peab. Selleks ajaks, kui tulema hakkasime oli väljas hämar ja ilm ei olnud soojemaks läinud. Ees ootas ca 10 kilomeetrit sõitu, kuskil põldude vahel. Vähemalt oli maas asphalt ja autosid sõidab seal vähe. Peeter ja Marlen läksid ees ja näha oli lõpuks ainult Peetri valge selg. Enne koju jõudmist oli vaja lühkene osa sõita külade vahelisel teel, kus ei pole ühtegi lampi. Ja nagu arvata oli, siis oli paljudel autodel vja samal ajal, samal teel sõita. Marlen läks ees ja tema rattal poles lamp, Peeter jäi viimaseks ja tema särgil on helkurid. Auto alla me õnneks ei jäänud, kuid kõige turvalisem see sõit ei olnud. Koju me igatahes jõudsime ja nii pea sellist sõitu ette ei võta.