01.08.2014

Mõni päev ärgates on tunne, et parem magaks edasi, kui tõuseks ülesse. Päev iseenesest kõige hullem ei olnud. Lapsed suutsid mängides ennast viisakalt üleval pidada. Kuid, kui aeg jõudis kirjutamise-lugemiseni, siis ei olnud sealt enam midagi head oodata. Ilm oli pilves ja seega basseini ei saanud minna ja ma ootasin, millal lapsed saavad oma asjad tehtud. Ma jõudsin selle ajaga koristada, süüa teha, koogi küpsetada, aga nemad ei midagi. Või õigem oleks öelda, et mängida jõdusid. Lõpuks sai mul isu toas istumisest täis ja läksime maja kõrvale mängukale. Seal olime seni, kuni Peeter koju jõudis. Peeter hakkas vara hommikul sõitma ja sai enne siestat koorma maha. Lisaks pandi talle samast kohast mõned alused peale ja sõit baasi poole võis alata. Peetril tuli mõte ja ta uuris kas oleks võimalik minna ja konditsioneer ära täita. Tal lubati seda teha, aga kõigepealt pii ta minema alused maha võtma. Seda Peeter tegi ja läks seejärel teenindusse, kus läks nagu arvata oli päris palju aega. Ei ole ju mõeldav, et siin teeb keegi asja ära kohe ja kiirelt. Vastupidi kõigil on aega ja teistega rääkimine ja suitsetamine on kordades olulisem. Lõpuks oli konditsioneer täidetud ja Peeter läks baasi. Eelmine nädal lõhuti haagise sees olev siin ära. Selleks, et igal laadimisel ei peaks tõstukijuhi tähelepanu sellele juhtima otsustas Peeter selle korda teha. Mis ei ole loomulikult tema töö, aga kea teab millal töömehed leiaks aega ja selle korda teeks. Uusi korraldusi Peeter homseks ei saanud ja mina pakkusin välja, et küll ta hommikul konna saadetakse. Iga laupäev on nii olnud ja vaevalt seekord teisiti läheb. Lapsed tahtsid mängukale minna ja Peeter ei suutnud otsustada, mida ta tegema hakkab. Peagi andis Peeter teada, et mul oli õigus ja ta peab homme konna minema. Väljas läks jälle pilve, tuul tõusis ja oli parasaeg tuppa tulla. Peeter magas ja meie vaatasime telekat, kuni oli aeg magama minna.