27.07.2014

Juba pikemat aega on meil olnud tahtmine mereäärde minna. Kuna Peetril on vaba päev, siis otsustasime täna minna. Hommikul ärgates oli aeg süüa ja söök kaasa panna. Lastega minnes ei ole mõeldav, et süüa kaasa ei võta. Asjad koos oli aeg teele asuda. Päikseprillide klaasid olid mustad ja tegin neid puhtaks, kui klaas eest ära tuli. Mõtlesin, et kruvi tuli jälle lahti ja jäin teeääres seisma. Tuli välja, et klaasi küljest murdus tükk ära. Tagavara prille mul kaasas ei ole ja loodetavasti peavad need koju tulekuni vastu. Tee peal olid loomulikult “sõidumeistrid” koos, nagu oligi arvata. Kiiret ei olnud kellegil, seega tuli neist mööda sõite teha. Kohale jõudes läksime juba tavapärasesse parklasse ja parkimisega probleeme ei olnud. See eest rannaääres oli tegemist, et endale koht leida. Me tahtsime veeäärde jääda ja seal oli enne meid palju inimesi. Kuid meil õnnestus ennast ära mahutada ja saime päiksevarju ülesse panna. Sinna alla oli hea asjad panna ja joogid püsisid kauem jahedad. Vesi oli soe, aga suhteliselt must. Lapsed olid suurema osa ajast vees ja lisaks mängisid liivaga. Ära tulema hakates vaatasime neid ja ilmnes, et neil on näod punased. Ma taipasin alles, siis et neid kreemitades olid neil nokamütsid peas ja ma jätsin näod kreemitamata. On mul alles seda tarkust. Kusjuures vahepeal sai neid kreemitatud, kui mütes peas ei olnud ja selle peale ei tulnud. Peeter teatas, et temal on pea pealt ära põlenud. Seega koju minnes tuleb kreem kapist välja otsida ja probleemid saavad lahendatud. Auto juurde jõudes vajus prilliklaas mulle nina peale. Peeter küsis kas mul on prille vaja sõitmiseks või niisama käimiseks. Eelkõige on mul neid sõitmiseks vaja ja Peeter teatas, et meil on autos teipi ja sellega saab klaasi kinni panna. Nii me tegime ja prillid olid nagu uued. Musta klaasi pealt ei paistnud must teip välja. Käisime enne koju tulekut veel linna peal jalutamas ja vaatamas mida hea müüa pakutakse. Lisaks oli ühes kohas esinemine ja jäime seda vaatama. Laval tantsiti ja lauldi. Laste lõbustamiseks olid 2 linnukostüümides tegelast. Tagasi teel sattusime ummikusse, millegipärast tekib alati ühe ja sama koha peal ummik. Seekord hakkas see kaugemalt pihta, kui tavaliselt. Natukene maad eemal keeras tee mingi küla poole ja Peeter arvas, et äkki me saame sealt kaudu minna. Kuna me võtsime gepsu kaasa, siis ta vaatas sealt järgi ja ilmnes, et saabki. Keerasime manatee pealt maha ja läksime uusi kohti avastama. Sattusime mägede vahelistele teedele, kus tuli kõigepealt mäest ülesse saada. Teed olid kõverad ja kurvides väsisid käes rooli keeramisest. Mingi hetk tekkis meil tunne, et me oleme tuttava tee peale jõudnud. Vaatasime, et sama tee peale keerab autode kolonn ja saime aru, et me suutsime ummikust mööda sõita. Küll me oleme andekad. Tee oli nagu ikka “sõidumeistreid” täis, hiljem tekkis võimalus teist teed pidi tulla ja seda me ka tegime. Teine tee oli tühi ja peagi olime kodus. Kõigepealt tuli ettevõtta suurema pesu päev ja seejärel kreemitamine. Ilmnes, et laste näod ei olegi enam väga punased, kuid panime ikkagi kreemi. Selle eest Peetril on selg ühest kohast punane ja pealagi sai ka “kannatada”. Peale õhtusööki oli aeg magama minna, sest päev oli pikk ja kõik väsinud.