18.07.2014

Üle mitme öö sain natukene rohkem magada, kuigi tool-voodi oli suhteliselt ebamugav. Öösel nagu ikka käisid õed ja lisaks olid kõrval voodi lapsel öösel mingid probleemid ja tema juures käidi pidevalt. Hommikul jäime ootama, millal analüüse võtma tullakse ja meid uuringule viiakse. Enne jõudis arst käia ja ütles, et söömine-joomine on jälle keelatud. Samuti ütles arst, kui analüüs on korras ja uuring samuti, siis saame täna koju. Tore uudis, aga tekitas kohe järgmise küsimuse, mille esitas arst. Ta küsis, kuidas me koju tagasi saame. Ma ise mõtlesin,et vajadusel saame rongiga Lleidasse ja sealt rongiga koju. Kuid arst pakkus välja, et nad uurivad kas kiirabi saaks mied ära tuua. See oleks suur asi, kui me saaks juba Lleidasse ja küll me sealt koju ka saame. Õde tuli ja tegi vereanalüüsi ja peale seda jäi uuringu ootamine. Ootamine on alati pikk ja tüütu. Gregor ütles, et tal on kõht tühi ja ma ei saanud midagi teha. Lisaks toodi lõunasöögi kandikud ja isegi oleks tahtnud midagi süüa. Ma olin juba täiesti kindel, et meid on ära unustatud ja uuring jääb täna ära. Mulle tundub, et tavaliselt tehakse kõik protseduurid hommikul ära ja õhtupoole on vaikus. Kell oli peaaegu 2, kui õks õde tuli ja ütles, et me läheme nüüd uuringule. Uskumatu. Seal saime veel ukse taga oodata, kuid lõpuks vaadati Gregor üle ja tundus, et midagi halba ei leitud. Jalutasime oma palate poole tagasi ja enne pidime veel poest läbi käima. Eile nägi Gregor, et poes müüakse mootorrattaid ja ta arvas, et me peaksime talle ka ostma. Kuna Gregor on tubli olnud, siis läksime ja ostsime ära. Palatisse jõudes hakkasime sööma ja selleks ajaks oli isu juba kadunud. Gregor sõi kõhu täis ja mängis oma uue mänguasjaga. Mina ootasin arsti tulekut, et saada teada, mis edasi saab. Ees on ootamas nädalavahetus ja ma kujutan ette, et siis on seal väga igav. Kuulsin, kuidas hommikul öeldi, et järgmised kaks päeva on majas ainult valvearstid ja need on vastuvõtus. Arst tuli ja ütles, et analüüs oli päris hea ja uuring midagi ei leidnud. Andis mulle haigusloo väljavõtte ja rääkis edasistest plaanidest. Mingi ajapärast tuleb meil uuesti sinna minna ja tehakse veel üks uuring. Hetkel jäeti see tegemata, kuna ei peetud vajalikus ja tahetakse enne veel asja uurida. Lisaks öeldi, et peame järgmine nädal minema uuesti vereanalüüsi tegema ja vaatama, kuidas tulemused on. Peagi tuleb meile auto järgi ja saame koju. Enam vähem öeldi ka kella aeg, aga lisati juurde, et seda ei tasu tõsiselt võtta. Siin ei tasu kunagi kella aega tõsiselt võtta ja seda ma ka arstile ütlesin. Kuid pole hull eks me ootame ära, meile endile on lihtsam, kui ei pea linna peale seiklema minema. Ma tegelikult juba lootsin, et saame esimest korda siin rongiga sõita. Ma isegi vaatasin järgi, kuidas rongijaama saab, kuid pole hullu me peame veel tagasi tulema. Tund peale lubatud aega tulid kaks autojuhti ja ütlesid, et läheb sõiduks. Üks juht võttis paberid, vaatas seal olevat aadressi ja küsis kas me elame seal. Mina ütlesin jaa ja jäin teda küsiva pilguga vaatama. Selle peale ütles ta, et nad viivad meid koju ära. Uskumatu ma ei oleks selle peale tulnud. Sõit koju läks kiirelt ja juhid ise olid ka imestunud, et nii ruttu jõudsime. Kusjuures minnes läks pool tundi rohkem aega. Tulime autost välja, tänasime ja meil oli heameel koju jõuda. Peeter ja Marlen ütlesid, et nad on somas ja jõuavad mõne tunni pärast koju. Kuid nad ei tea seda, et meie oleme juba kodus ja me ei ütle neile seda. Tahame teha neile üllatuse. Natukene läks aega mööda, kui Peeter helistas ja ütles, et neil on plaanimuutus ja nad lähevad bartsu. Hea nali, eks ole. Peeter peab hommikul bartsus laadima ja loetud kilomeetrid eemale antud koorma viima. Mis nad peale seda teevad me veel ei tea. Peeter arvas, et kuna nad bartsus on, siis võiks nad meid ka vaatama tulla. Mina ütlesin, et ma ei tea haigla nime (paberite pealt pärast vaatasin), samuti leidsin, et parkida ei ole seal suurt autot nagunii. Ja pealegi küll me saame hakkama ja mingu nad õigesse kohta ja puhaku. Mitu korda oli tahtmine öelda, et tegelikult oleme me kodus, sest valetada ei ole ilus. Ma loodan, et nad homme jõuavad koju ja, et neil on heameel meid näha. Koju tulles tegime Gregoriga süüa ja sõime üle mitme päeva nö normaalset toitu. Gregor arvas koju tulles, et dussi alla ta minna ei viitsi, aga vannis võiks vedeleda. Nii me tegime ja peale seda sai ta natukene telekat vaadata. Pärast arvas Gregor, et me võiks välja jalutama minna, aga ma ütlesin talle, et ma lihtsalt ei viitsi. Väsimus andis tunda ja mitte miski ei ajanud toast välja. Sellegi poolest ei taibanud ma normaalsel ajal magama minna, sest eelnevate päevade sündmused oli vaja kirja saada.