17.07.2014

Läksin tool-voodisse ja jäin vist isegi magama, kui õde ja autojuht tulid. Gregor ei tahtnud kuulda midagi ärkamisest ja nii olin ma sunnitud kotid võtma ja tema sülle. See ei meeldinud Gregorile ja ta oli nõus ise edasi minema. Jõudsime õde lauani ja seal öeldi, et autojuht läks kanderaami tooma ja me peame ootama. Gregor sai kanderaamile pikali visata ja, kui uni tuleb võib magama jääda. Sõit barstu kestis üle 2 tunni ja terve see aeg taga midagi kolises ja plärises. Mul tuli uni peale ja panin korraks silmad kinni ja tegin nad sama kiirelt lahti. Kordasin antud protseduuri mitmeid kordi. Magama ei julenud jääda äkki pärast ei ärka ülesse. Kohale jõudes hakkasid kõik jälle midagi küsima ja Gregor vaadati üle ja tehti analüüsid. Meid jäeti vastuvõtu tuppa ootama, mida seda ma ei tea. Minu käest tuldi vahepeal küsima kas mul on kül ja anti mingi asi peale. Jah mul oli tõesti külm, eks see magamatus tegi oma töö ja kuskilt puhus külma õhku. Ootamise peale oli kõigest 2 tundi läinud (kell oli 5 hommikul), kui ma tundsin, et ma lihtsalt ei jõua enam üleval olla. Mõtlsin, et mul on ükskõik ja panin silmad kinni. Selle peale viidi lõpuks palatisse ja Gregorile pandi tilguti. Mind ootas nurgas uus ja uhke tool-voodi, mis paraku lamavasse asendisse ei käinud. Nii ma, siis peaaegu istudes magasin või õigemini püüdsin magada. Seda lootust, et saad vaikuses mõne tunni magada loomulikult ei olnud. Õed käisid ikka edasi-tagasi nagu omas kodus. Ma ei saa aru, miks nad peavad keset ööd haigeid segama, kui neid ei ole kutsutud. Neli tundi hiljem oli äratus ja uus päev võis jälle alata. Ja jälle tuli uus arst, kellele ma tõlkisin Gregori eesti keels haigusloo umber. Minu õnneks rääkis see arst inglise keelt ja see ülesanne ei olnud eriti raske. Mis ja kuidas Gregoriga edasi tehakse ei osanud ta veel öelda. Kuid ütles, et Gregori jaoks on uuringud plaanis ja hetkel on söömine-joomine keelatud. Ootasime ja ootasime, kuni läksin uurima kas täna tehakse midagi või mitte. Taaskord jõudis arst meie juurde ja tema ütles, et hetkel veel ei tohi. Peagi tuldi meile järgi ja Gregorile tehtid roentgen. Huvitav oli see, et ma sain temaga samas ruumis olla ja keegi ei saatnu mind ukse taha. Uskumatu. Peale seda anti meile luba söömiseks-joomiseks. Küll toit maitses hästi, ma olin Gregoriga solidaarne ja ei söönud-joonud samuti. Kuigi Gregor ütles mitu korda, et ma võin süüa-juua, kuid mulle tundus, et ma kannatan parem koos temaga. Arst ütles, et uuring midagi halba ei näidanud ja homme tulevad uues analüüsid ja uus uuring. Esialgu öeldi, et me peame 3-4 päevaks haiglasse jääma. Õhtul viidi meid osakonna palatisse üle ja see ei olnud üldse hea vahetus. Sattusime palatisse, kus laps köhis nii, et kaota või kõrva kuulmine. Lisaks on tegemist mingi lõunamaa perega, kes eriti pesemisest ei hooli. Vähemalt julgen ma nii arvata, toas valitsevate aroomide tõttu. Ema istus tool-voodil ja vahtis mehhiko seepe telekast. Gregor tahtis jalutada ja seda me ka tegema läksime. Õde koridori peal teatas, et praegu ei ole jalutamise aeg ja nii me oma tuppa tagasi läksime. Hiljem olime targemad ja käisime haigla peale jalutamas ja aega kulutamas. Mulle tundus, et see päev ei saa kunagi otsa. Peeter ja Marlen läksid täna jälle kahekesi tööle ja neid ootab ees laadimine ja peale seda konna minek. Tagasi koju peaksid nad jõudma homme õhtuks.