16.07.2014

Haiglas olles on mõeldamatu see, et saad öösel normaalselt magada. Õed käisid mitu korda edasi tagasi ja naabrite laps arvas, et vahepeal peab karjuma. Hommikul ei tahtnud silmad kuidagi lahti minna, aga meid saadeti uuringule ja tuli ärgata. Käisime Gregoriga ultrahelis, mis eriti kaua ei kestnud ja pärast seda tulime kabinetti tagasi. Marlen eile ütles palati kohta cabinet, miks seda ma ei taibanud küsida. Vahepeal käis mingi arst ja ma pidin talle Gregori eelnevate ravide kohta infot andma. Arst ei öelnud mulle midagi ja mitte midagi ei tehtud rohkem. Kuna kabinetis oli igav, siis käisime korduvalt jalutamas. Esimest korda haiglas olles nägin ma, et seal on tehtud kirikuruum, nagu tavaliselt filmides. Võib olla on enne ka olnud, aga ma ei ole näinud. Ruumi uksed olid lahti ja kõik võisid sinna minna. Ruumis olid pinged, pihitool, erinevad usuteemalised pildi seintel, küünlad, vesi ukse kõrval. Lisaks õpetaja rääkimis pult, palju lilli, telekas seinal ja mahe muusika. Õhtuti ja pühade ajal toimub seal jutlus ja sattusime meiegi sinna. Päeval on võimalik paberi peale oma soove ja palveid kirja panna. Ja õpetaja luges erinevatele inimestele palveid. Tuli järgmine arst ja ma sain uuesti kõike rääkida, nagu rikkis grammafon. Peagi tuli arst tagasi ja teatas, et siin pole vastavat spetsialisti-tehnikat ja meid viiakse barsti haiglasse üle. Tore! Üleviimine pidi toimuma tunni pärast ja selle peale võtsin ma jälle sõna. Mina teatasin, et me ei saa nii ruttu minna, kuna meil ei tagavara riideid kaasas. Ütlesin, et mul on mees tööl ja tema ei saa enne, kui õhtul tulla. Seletasin, et me läksime eile korraks arsti juurde ja meil ei ole muid asju kaasas. Ja minu arust ei ole mõeldav, et me läheme x päevadeks teise linna ja meil on ainult seljas olevad riided. Minu juttu talle ei meeldinud ja öeldi, et täna me ei lähe ja lähme mingi teine homme, mis tundus sobivam päev olevat. Nagu ikka toimuvad muutused kiirelt ja peagi öeldi, et me läheme keskööl ja kas see sobib mulle. Selline tunne jäi nagu ma lihtsalt oleksin keeldnud minemast. See aeg oli vastuvõeta ja andsin Peetrile teada, kes lubas endast parima anda. Gregorile pandi taaskord tilguti ja minul oli samal ajal aega mõelda. Ma olen juba eilsest saadik korduvalt mõelnud, et peaks Gregori võtma ja temaga Eestisse minema. Seal oleks tunduvalt lihtsam arstidega asja ajada ja nad on tema looga kursis. Üldse on viimased nädalad halvad olnud ja mulle tundub, et see lõputu jama ei saagi läbi. Vaevalt jõuad ühe jamaga ühelepoole saada, kui uus on platsis ja veel hullem. Samas ei oska ma midagi teha selleks, et see lõputu ebaõnn meid lõpuks maha jätaks. Gregor ärkas ülesse ja tahtis jalutama minna, kaua saa ikka viitsid voodis pikutada. Jõudsime jälle kirikusse ja Gregor arvas, et me võiks küünlaid põlema panna. Kasti sees on küünlad ja kasti raha panes hakkavad need põlema. Põlema hakkab nii palju küünlaid, kui raha panid. Tegemist on elektriküünaldega ja põlesid nad päris pikalt. Marlen ja Peeter jõudsid töölt koju pakkisid meile asjad, sõid ja tulid haiglasse. Selleks ajaks oli kell ca 10 õhtul, mis tähendas, et kauaks nad jääda ei saanud. Nad pidid koju minema ja süüa tegema hakkama. Võtsin eile enne linna minekut hakkliha sulama ja pidin koju jõudes süüa tegema hakkama. Kuna hakkliha minu koju tulekut ei jõua ära oodata ja Marlen-Peeter peavad sööma, siis läksid nad ise seda tegema. Meie jäime ootama, millal meid ära viiakse. Kell oli üle kesköö ja keegi ei teinud meist välja. Helistasin Peetrile ja küsisin kas ma peaks minema uurima, mis toimub. Jõudsime järeldusele, et tegemist on haiglaga ja nemad peavad ütlema, kui miskit toimub- ei toimu. Õde tuli ja ütles, et läheb veel ca tunnikene aega enne, kui auto tuleb. Nii tüüpiline siin ühiskonnas, et kella ajaliselt ei toimu midagi.