15.07.2014

Hommikul tuli vara ärgata, kuna peame arsti juurde minema. Lapsed ei tahtnud kuidagi ärgata, kuid lõpuks said nad vooditest välja söödud ja riidesse. Saime õigeaegselt toast välja ja jõudsime natukene varem kohale. Jõudsime veel ukse taga oodatagi. Arst kutsus meid sisse ja ütles, et analüüsid on halvad, aga ta ei täpsustanud, mis täpselt. Arst hakkas midagi arvutis kirjutama ja ei teinud meist välja, kuni ta oli paberid välja printinud. Lõpuks teatas ta, et me peame kohe teise linna haiglasse minema ja seal uued analüüsid tegema. Seejärel näitas ta mulle analüüside tulemusi ja see number, mis tavaliselt on kehv oli halb. Mis meil muud ülejäi, kui kohe linna sõita. Kohale jõudes oli mul meelest läinud, et me peame erakorralisse minema ja läksime hoopis haigla all olevasse registratuuri. Nemad vaatasid pabereid, konsulteerisid ja ütlesid kuhu me peame minema. Ma ise ei taibanud ju paberi pealt lugeda, see oleks liiga lihtne olnud. Saime ennast kirja pandud ja seejärel suunati meie ukse taha ootama. Eriti kaua ei läinud, kui meid sisse kutsusti ja Gregoriga hakkas õde tegelema. Mõõdeti temperatuuri- ja vererõhku-ja pikkust, kaaluti ja jäeti arsti ootama. Arst tuli vaatas pabereid ja seejärel sain ma talle kogu loo ära rääkida. Arst kusjuures oli leedukas. Seejärel tehti uued vereanalüüsid ja öeldi, et vastustega läheb ca tunnikene aega ja me võime jalutama minna. Lapsed arvasid, et me võiks poodi minna ja midagi süüa osta ja seda me ka tegime. Tagasi jõudes kutsuti meid sisse ja tuli välja, et analüüs on loetud päevadega veel halvemaks läinud. Arst ütles, et Gregor pannakse haiglasse ja mina saan olla koos temaga. Meid saadeti ukse taha ootama, kuni osakonda viiakse, mis võttis päris mitu tundi aega. Mulle öeldi, et Gregorile pannakse kanlüü ja läksime vastavasse ruumi, kus seda tehakse (mul ei tule selle koha nimi meelde). Õde teatas, et mina pean minema ukse taha, mis oli midagi ennekuulmatut minu jaoks. Mina teatasin, et ma ei kavatse kuhugile minna ja ma jään siia. Selle peale seletati mulle, et neil on selline kord, et vanem peab ukse taga ootama. Mina muidugi ei saanud aru, miks on nii tobe kord tehtud. Mina olen seda meelt, et lapsele on parem, kui ma juures olen. Nemad see eest arvavad, et lapsel on ilma vanemata parem ja nii mind ukse taha saadetid. Kusjuures me oleme enne samuti välismaal haiglas olnud ja nii nõmedat korda ei ole kusagil. Igatahes saadi kanüül kiirelt paika ja nüüd jäime ootama, millal rohi tuleb. Vahepeal küsisin õdedelt ööseks lisa tekke ja need lubati tuua. Samuti rääkisin neile, et ma pean mingi x aeg öösel teise lapse ära viima, sellel ajal, kui Gregor magab. Vastuseks sain ma, et ma ei tohi last üksinda haiglasse jätta ja ise ca tunniks ära minna. Ma muidugi ei saanud jälle aru, miks see nii on. Kui laps magab, siis ei saa ju temaga midagi juhtuda. Küsisin kas see sobib, et mul jääb teine laps ööseks ja sain kahelt õelt jaatava vastuse. Need vastused oleks pidanud kirjalikult võtma või paluma kuhugile kirja panna. Tilguti, mis pidi kohe pandama jõudis mitu tundi hiljem kohale, ju ta jala tuli. Eile õhtul vaatasin oma telefoni ja kuna sellel oli üle poole akut alles, siis ma ei hakanud teda laadima panema. Minu visioon oli selline, et käime arsti juures ära ja tuleme koju ja, siis vajadusel laen. Juba all oodates vaatasin, et mul saab aku tühjaks ja mul on vaja Peetrile helistada ja teda informeerida. Palates olles helistasin ja rääkisin talle, mis toimub ja sain teada, et Peeter jõuab peale keskööd. Peeter soovitas mul uurida, et äkki kellegil on laadja. Juba teise õe käest õnnestus mul laadija saada ja üks probleem sai lahendatud. Lisa tekke tuli 3 korda küsida enne, kui me nad saime. Meiega ühes palatis on moslemi perekond ja nende laps kisas peaaegu 8 tundi järjest. Lõpuks tuli vaikus majja ja heitsin Gregori kõrvale pikali. Gregor oli meist ainukene, kes sai voodis magada. Marlen sai tool-voodi, mis käib pool lamavasse asendisse ja minule jäi taburet. Gregor ei pannud pahaks ja nii ma tema kõrval pikutasin, kuni saabus järgmine õed. Kes pistis kohe lärmama ja teatas, et teine laps ei tohi ööseks siia jääda. Mina ütlesin talle, et eelmised õed lubasid ja ta küsis, kes täpsemalt. Kus krt mina pean teada kes täpsemalt, kuna siin ei ole kellegil kombeks ennast tutvustada. Vaidlesime tükk aega ja ma ütlesin, et mul ei ole last võimalik ära viia kuna teist ei tohi üksinda jätta. Eriti õele minu jutt ei meeldinud ja ta isegi ütles, et ma räägin ja saan aru valesti ja ei pruukinud eelmist õde mõista. Õde läks vingus näoga minema ja teema sai selleks korraks läbi. Välja minnes kohtusime õega, kelle nägu läks särama nähes, et ma lähen koos lapsega ära. Ütles kohe, et näe leidsid küll koha kuhu laps viia. Ma midagi ütlesin talle vastu, siis loin käega ja läksin edasi. Õde ütles mulle selle peale järgi, et omal maal void teha, mis tahad, siin on asjad teisiti. Ma ei oleks Marleni ööseks enda juurde jätnud, kui mul oleks olnud võimalus ta kuhugile viia. Või pigem peaks ütlema, ma ei teadnud millal Peeter jõuab ja kellegile kolmandale laps teadmata ajaks anda ei ole sobiv. Päeval koridoris jalutades tuli mulle vastu üks mees, kes elab meie külas, teretasime ja läksime edasi. Ei läinud kaua mööda, kui tema naine, kellega ma olen enne suhelnud oli meie palatis. Küsis, mis juhtus ja kas meil on abi vaja. Aidata ei saanud ta meid millegagi ja nii me lihtsalt natukene rääksime. Peeter ootas meid haigla ees, võttis Marleni, kuulas juhised, kuidas autoni saab ja läinud nad olidki. Mina läksin sisse tagasi ja läksin magama.