13.07.2014

Laisad nagu me oleme, siis magasime hommikul kaua. Marlenil hommikul palavikku ei olnud ja see oli hea uudis. Peale sööki vaatasime telekat, kuni Peeter rääkis telefoniga. Peeter küsis kas me turul ka läheme. Mulle tundus, et kell on palju ja ei ole mõtet enam minna. Hetk hiljem mõtlein umber ja läksime turule. Nagu ikka ostsime puu-ja juurvilju ja jalutasime lihtsalt ringi. Koju tagasi tulles oli aeg süüa ja peale seda basseini minna. Täna ei saanud meie Marleniga vette minna ja istusime nagu kaks vaest sugulast varju all. Küll see haigus on tüütu. Poisid olid vees ja nautisid elu ja õieti tegid. Koju tulles oli jälle aeg sööma hakata ja peale seda oli jalgpalli finaalmäng. Võitis see, keda oligi arvata, kuigi meile oleks meeldinud vastaste võit. Kuid mis teha selline on elu. Marlenil oli õhtul 37,1, seega ei midagi hullu, kui väljaarvata see, et homme ujuma ei saa.