12.07.2014

Mina ärkasin hommikul esimesena ja jäin laste ärkamist ootama. Ei läinudki kaua, kui nad üleval olid. Soovisin Marlenil sünnipäevaks õnne ja andsin kingituse. Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka läheb, Marlen sai juba 8 aastaseks. Kusjuures mina võin küll öelda, et mina ei ole selle ajaga küll vanemaks jäänud. Kuskilt kunagi lugesin järgmise lause “lapsed sunnikud on vanaks jäänud, mina mitte!. Ma arvasin, et Peeter jõuab selleks ajaks kohale, kui hakkame torti sööma. Kuid paraku nii ei läinud. Peeter jõudis mitu tundi hiljem koju, kui eile arvas. Peeter hakkas pool neli hommikul sõitma ja alguses oli tee tühi. Ei läinud kaua, kui ummik hakkas jälle pihta ja seda kell neli hommikul-öösel. Peeter sai ummikus istuda 2,5 tundi ja lõpuks nägi ta, milles on probleem. Tuli välja, et teeääres vahetatakse metallpiirdeid ja 200 meetriks on kolmest reast üks kinni pandud. Need, kes jäid valesse ritta neid vahele loomulikult ei lastud. Kuid keegi ei sõitnud ise ka, vaid vaadati mida ja kuidas tehakse. Peale seda ummik kadus ja ülejäänud teel probleeme ei olnud. Peeter läks magama ja meie lastega poodi. Ütlesime Marlenile, et me tahtsime talle sünnipäevaks uue jalgratta kinkida. Paraku ei leidnud me sobivat ja ta peab oma kingiga natukene aega ootama. Käisime spordipoest läbi ja Marlen vaatas, millised rattad talle meeldivad, kuid sobivat ei olnud. Koju jõudes oli aeg süüa ja basseini minna. Gregoril ei olnud söömisega kuhugile kiiret ja me läksime Marleniga kahekesi. Marlen läks vette ja mina jäin varju alla istuma, kuna mul on kurk jätkuvalt haige. Minu kõrvale tuli Gregori klassikaaslane koos emaga, kes küsis kus Gregor on. Peale vastest jäime temaga rääkima ja ta küsis kas ta võiks minuga koos rattaga sõitmas käima hakata. Minu ei olnud selle idee vastu midagi ja millagi hakkame koos sõitmas käima. Läks kuskil tunnikene mööda, kuni Peeter ja Gregor kohale jõudsid. Lõpuks olid nad kõik vees ja mina vaatasin pealt. Peeter tahtis rattaga sõitma minna ja mina tahtsin, et lapse läheks temaga kaasa. Marlen vaidles vastu, et tema tahab rulluisutama minna ja ei mingit ratast. Mina ütlesin, et ma olen mitu päeva nendega üksinda olnud ja vaja natukene aega omaette olemiseks. Igatahes läks Marlen lõpuks poistega kaasa ja mina sain üle pika aja rahu ja vaikust. Peeter tegi lastega pika tiiru ja tuppa tulles oli minul söök valmis. Õhtul vaatasime jalgpalli ja Marlen väitis, et tal on külm. Katsusin ta pead ja ei midagi meeldivat. Panime termomeetri alla ja tuli välja, et Marlenil on 38, 5 palavik. Palju õnne oskasin ma talle selle peale ainult soovida. Ma ei mõelnud sellega midagi halba, lihtsalt kogu see olukord tundus tollel hetkel naljakas. Eks need haigused ründavad kõiki ja hetkel on nad meie pere ettevõtnud. Eelmine ei jõu veel terveks saada, kui järgmine juba haigeks jääb. Loodetavasti saab see ebaõnne varsti otsa ja saame suve nautida.