08.06.2014

Peeter jõudis enne nelja koju ja seega magama läksime hilja või, siis hoopis vara. Minu ainukene mõte oli see,et lapsed magaks hommikul kaua. Mida nad enam vähem ka tegid ja ülesse tõuste olid nad vaikselt. Kuna nad on andekad ja iseseisvaad, siis said nad külmkapist söögi kätte ja said söödud. Küll on hea, kui lapsed on nii suured, et saavad ise hakkama ja ei pea neile kõike ette-taha ära tegema. Hiljem vaatasid nad multikaid, küsisid selleks luba ja ma lubasin. Lisaks jõudsid nad mängida ja õnneks ei olnud neil kaklemiseks aega. Seega tublid olid nad. Kell hakkas keskpäevale lähenema, kui meie lõpuks ülesse tõusime, erilised laiskvorstid oleme, aga mis teha. Peeter arvas, et me võiksime ratastega sõitma minna ja Gregor oli temaga nõus. Marlen protestis nagu ikka, seega ei midagi uut. Mina vaatasin termomeetrit ja lükkasin nende idee õhtu peale. Väljas oli selleks ajaks vilus 33, 4 kraadi ja päike paistis. Kuna see idee jäi õhtuks, siis oli vaja nüüd uu plaan välja pakkuda. Mina tegin ettepaneku minna linna kindlusesse jalutama ja jäätist sööma. Linna me läksime, jäätist sõime, aga kindluses ei jalutanud. Väljas oli nii palav, et istusime varjus ja lapsed käisid mängukal. Õhku mida hingata ei olnud, kuni tekkisid pilved ja tuli tuul. Kuid me ei kurda, ilmad on ilusad ja suvi on käes. Koju tulles oli aeg süüa ja peale seda lõikasin ma juuksed lühemaks, Peetri abiga. Peeter ei saanud aru, miks ma ei võiks seda juuksurisse tegema minna. Kuid mulle ei meeldi võõraste juuksurite juures käia, sest nad suudavad alati mingi jama kokku lõigata. Pealegi peab juuksurisse minekuks ajakinni panema, mis mulle ka ei meeldi. Mina tahan kohe lõigata, kui mul selleks tahtmine tekib. Oma juuksur on paraku kaugel ja hetkel tema juurde minna ei saa. Soeng jäi minu meelest täitsa hea, kellele ei meeldi ärgu vaadaku. Üldse peaks siin tegema endale poisipea, siis oleks soojaga tunduvalt lihtsam. Ma ei ole kunagi arusaanud, miks mul peab juukseid nii palju olema. Samuti ei saa ma neist inimestest aru, kes mind sellepärast kadestavad. Kahju on mul hoopis sellest, et Marlenil on kehvad juuksed, aga Gregoril on samad nagu mul, oleks võinud vastupidi olla. Õhtul läks jahedamaks st päikest ei olnud ja me käisime ratastega sõitmas. Leidsime jälle uue tee, kus me polnud enne käinud. Kogu siine ümbrus on täis erinevaid istandusi, kust mööda minnes võtad mõne puuvilja. Sai tänagi proovitud paraguaiasid, aga need ei olnud veel valmis. Niisiis nälga siin ei jää. Koju jõudes oli aeg süüa, pesta ja magama minna. Kuna toas on palav, siis on aknad lahti. Ei läinud kaua mööda, kui naabrid tulid koos külalistega rõdule ja hakkasid rääkima. Nagu ikka läks jutt valjuks ja lisaks naerdi sellise häälega, et ihukarvad tõusid püsti. Mul oli korduvalt tahtmine rõdule minna ja neile öelda, et nad vait jääksid. Kuid järelemõeldes taipasin, et see ei oleks hea mõte, kuna naabrid on rumeenlased. Nemad on selline rahvus, kellele ei ole mõtet oma arvamust avaldada. See tekitab paksu pahandust ja seda ei ole vaja. Tundus, et nad said isegi aru, et nad räägivad liiga valjult ja läksid tuppa ära.