03.06.2014

Marlen oli hommikul lasik ja lihtsalt ei tulnud voodist välja. Ise ta küsis minu käest, kas ta ei või mõni päev kauem voodis olla. Keegi ei keela teda, aga paraku hakkab kool varsti ja enne seda on vaja süüa, hambapesta ja riidesse panna. Meie olime Gregoriga valmis uksest välja minema, kui Marlen alles riidesse pani. Saime lõpuks uksest välja ja maja nurga peal kuulsime kooli kella helinat. Klasside juurde jõudsid mõlemad lapsed enne õpetajat ja seega hiljeks nad ei jäänud. Meie lapsed olid juba klassides ja ma hakkasin koju tulema, kui osad lapsed alles kooli poole läksid. Kuhugile kiiret ei olnud ja nii me Peetriga hommikut nautisime. Käisime lastel järgi ja läksime mureleid ostma, kusjuures me ei ole juba mitu päeva ostnud. Saime vaevalt poe uksest sisse, kui Marleni kohtus sõbranna vanaemaga ja midagi nad kahekesi seletasid. Tavaliselt on lapsevanemad need, kes jutustavad ja lapsed peavad igavusest kõrval passima. Meie peres on vastupidi ja kõik tahavad lastega suhelda, mis on iseenesest tore. Koju jõudes panin söögi sooja ja samal ajal sai Peeter teada, et ta peab mõne tunni pärast tööle minema. Ees ootab konna ring ja homme õhtuks koju jõudmine. Peeter läks tööle ja mina viisin lapsed kooli tagasi. Õhtul olime nagu ikka õues, sest ei saa ju ilusat ilma raisku lasta. Mõtlesin, et teen homme seapraadi-ahjukartulitega ja siina juurde hapukapsaid. Panin täna kapsad hauduma ja nagu mul kombeks on, siis käisin korduvalt maitsamas, kas nad on valmis. Mul on kohe selline halb komme käia ja proovida, sest mulle väga maitsevad kapsad. Sellepärast panen ma potti alati suurema koguses, et selleks ajaks, kui kapsad valmis on oleks midagi süüa. Loodetavasti saab Peeter homme kapsaid. Muidu pean ütlema, et prae juurde käisid kapsad ka, aga neid sai eile.