29.04.2014

Jälle kord sai enne kukke ja koitu ärgatud. Peeterile hommikusöök tehtud ja asjad kaasa pandud ja ta tööle saadetud. Mina läksin voodisse ja jäin lõpuks magama. Ärkasin selle peale, et kell helises. Nagu ikka lastele süüa, kooli söögid-joogid, pesemas käimine. Viisin lapsed kooli ja tagasi tulles otsustasin rullitama minna. Alguses ei olnudki kõige hulle ja rull veeres enam vähem. Kuid, mida edasi seda hullemaks läks. Rull ei veere üldse ja nendega sõitmine on enesepiinamine. Seega ma pean kuskilt leidma rullikutele uued rattad ja peale seda saab jälle sõita. Ma olen korduvalt täheldanud inimeste suhtumist teistesse ja täna puutusin rullitama minnes sellega jälle kokku. Ma püüan alati hoida võimalikult teeäärde, et teised saaksid minust ohutult mööda sõita. Kuid nagu ikka leidub maailmas inimesi, kes ei suuda mõista teisi. Millagi tulin rullitamast ja mulle sõitis vastu auto, mina läksin võimalikult teeäärde. Ma ei hakkagi mainima, et ma jäin praktiliselt seisma ja rullide all olid kivid. Ja, mis tegi auto. Auto sõitis otse minu poole ja ma olin täiesti veendunud, et ta sõidab mulle otsa. Enne mind võttis hoo maha ja jäi peaaegu seisma ja, siis juhtus ime ja juht taipas, et ta saab minust mööda sõita. Täna minnes tulin mulle vastu traktor ja selleks, et tema saaks rahulikult sõita pidin mina teisele poole teed minema. Mulle tundub, et mõlemad juhid oleks saanud koheselt minna rohkem tee keskele. Millegipärast arvatakse, et minul on lihtsam ja kergem teisele poole minna. Nagu sellest veel vähe oleks, siis on viimasel ajal teed täis putukaid ja tigusid. Ma ei pea vajalikuks neist üle sõita ja taaskord olen mina see, kes peab kõrvale minema. Parim oli muidugi see, et kohalikud vanemad daamid jäid tee peal ühe mehega rääkima. Selleks, et neist turvaliselt mööda saada võtsin juba varakult teeäärde. Viimasel hetkel otsustas meesterahvas, et tema läheb ise sinna, kusjuures ta isegi ei vaadanud kas keegi tuleb selja tagant või mitte. Naised juhtisid ta tähelepanu sellele, et ma tulen ja ma pidin ikka ise suunda muutma. Ma ei saa aru, kas on palju palutud, et inimesed arvestaksid teistega. Tuppa tulles küsisid lapsed, mis süüa saab ja ma vastasin, et kana ja kartuliputru. Selle peale teatas Marlen, et tema seda ei söö ja ta jätab lõuna vahele. Ma ei hakanud temaga vaidlema, kuna mul hommikust saadik valutab pea. Üldse on ta piisavalt suur, et arusaada, et pole motet toiduga pirtsutada, kusjuures tavaliselt ta seda ei teegi. Tegin Gregori jaoks toidusoojaks ja ta tuli sööma. Marlen tuli ka lauaäärde ja teatas, et tema tahab ka süüa. Tuletasin talle meelde, et alles ta ise ütles, et ta ei ta süüa. Selle peale sain teada, et tema ütles, et ta tahab süüa. Millal või kuskohas ta seda tegi ma ei tea, kuna ei kuulnud. Mis mul üle jäi, läksin ja tegin Marlenile söögi soojaks. Marlen sai kirjutamis ülesanded koju ja hakkas nendega tegelema. Ma isegi ei viitsi enam seda protsessi kirjeldada. Viisin lapsed kooli, tuli ise koju ja viskasin natukeseks ajaks pikali. Peavalu läks üle ja peagi oli aeg lastele kooli järgi minna. Nagu ikka tuleb kooli minnes pool elamist kaasa võtta. Marlen tahtis rullikuid, Gregor ratast, lisaks mõlemale võileib, veepudel ja minu enda jaoks sõnade vihik. Ülejäänud õhtu möödus jälle tavapäraselt ja tuppa tulles oli kell palju. Õhtud lähevad järjest pikemaks ja ilusa ilma korral on kõik kaua väljas. Kell oli kaheksa läbi, kui tuppa saime. Ma ei viitsinud süüa teha ja laste rõõmuks soendasin neile eesti purgisuppi. Nemad olid sellest vaimustuses, sest see on asi, mida saab väga harva. Kuigi jah ma tean, et see purgitäis sisaldab piisavas koguses säilitusaineid. Üldiselt ma püüan ise toidud teha, aga vahel on hea võtta valmistoit. Nii, et ühtepidi olen ma täna halb lapsevanem, teistpidi parim lapsevanem. Magustoiduks sõid lapsed jäätist ma ei saanud isegi aru, kuidas ma neil seda õhtuks süüa lubasin. Peale seda tuli hambad pesta, pesemas käia ja magama minna. Mina nagu ikka ei taibanud magama minna, kuna mulle soovitati ühte saadet kuulata. Tegemist on ühe eesti raadio saatega ja ma jäin seda kuulama. Seal oli palju sellist infot, mida ma olen ennegi kuulnud ja milliseid põhimõtteid ma püüan elus järgida. Õnneks suutsin vastu panna kiusatusele ja arhiivist eelnevaid saateid kuulama ei hakanud.