01.05.2014

Ei taipa lapsed vabal hommikul kaua magada. Tegin hommikusöögiks viineripirukaid ja need said kiirelt otsa. Seejärel vaatasime loomasaateid ja Marlen pidi hakkama koduseidtöid tegema. Sellega ta kuhugile ei jõudnud ja kuna me tahtsime välja minna, siis jäi see pooleli. Kuid meil on aega neid esmaspäevani teha nii, et küll me homme jätkame. Käisime ratastega sõitmas, laste soovil läksime nende “lemmik” mängukale. Mina olin lastega seal ja Peeter sõitis ringi. Tulime meie külla tagasi ja käisime vasikaid söötmas, kuni oli aeg koju tulla. Peale sööki oli Peetril aeg tööle minna. Viisime Peetri baasi ja peale tankimist tulime sealt kõik ära. Peeter läks oma teed ja meie mängukale. Seal oli sõbranna oma lapsega ja peagi läksime kõik koos jalutama. Lapsed läksid meie ees, kes rattaga, kes rullikutega, kui kuulsime, et selja tagant tuleb auto. Hüüdsime lastele, et nad läheks teeäärde ja, siis nägime, et tegemist on politseiga. Meie lapsed ei suutnud otsustada kuhu poole teed nad peavad minema. Kuid nad said aru ja läksid koos ühelepoole teeäärde, sõbranna oma läks alguses ühele poole ja kohe teisele poole teed. Tõeliselt hästi kasvatatud lapsed. Seejärel jõudsime jälle vasikate juurde ja lapsed viisid neile rohtu. Varsti jõudis sinna loomadesöötja ja sõbranna küsis, kas tohib ikka vasikaid sööta. Vastuseks oli, et võib küll. Mina teadsin seda, sest me oleme seda enne küsinud. Gregori käest küsiti kas ta tahab väikseid vasikaid näha. Loomulikult lapsed tahtsid ja seega läksime sisse. Eelmine kord, kui me seal käisime olid sees päris pisikesed, täna olid suuremad. Vasikatel oli söögiaeg ja nad tegid kõva halt. Tulime sealt ära ja jalutasime kodupoole tagasi. Peagi oli kell nii kaugel, et oli aeg tuppa tulla. Õhtusöök ja seejärel vaatasime filmi ära. Peeter jõudis konna ja ütles, et teda häiris miski autos ja ta ei saanud aru, millega tegemist. Otsimise peale tegi ta avastuse, et lapsed on talle eesti numbriga telefoni kaasa pannud. Telefonil hakkab aku tühjaks saama ja seega annab ta sellest märku. Mina koju tulles vaatasin, et telefon on kadunud ja küsisin laste käest, kus see on. Nemad loomulikult ei teadnud asjast midagi. Ise veel mõtlesin, et ehk kukkus telefon diivani vahele, otsima ma sellel hetkel ei hakanud. Kuigi mõtlesin, et peaks, kuna nagu nii saab aku tühjaks ja hakkab öösel karjuma. Hiljem sain teada, et telefoni polegi.