27.04.2014

Marlen hakkas koduseidtöid tegema ja nagu ikka kuulus siina juurde tema vingumine. Marlen ise jäi oma tegemistega rahule, meile Peetriga nagu ikka ei sobinud. Mina pakkusin välja idée, et võiks lähedal asuvaid mägesid vaatama minna. Teised jäid sellega nõusse ja nii me mägede poole sõitma hakkasime. Enam vähem ettekujutus oli olemas, kuhu tahame minna. Millegipärast läks tee valele poole, meie tahtsime vasakule, aga mahakeeramise kohta ei olnud. Lõpuks nägime ühte autot mäe otsas ja leidsime tee, kust sinna saab. Ühed matkajad pakkisid oma asju autosse, teised tuli kotid seljast mägede poolt. Läksime meiegi väikesele jalutuskäigule, uusi ja huvitavaid kohti avastama. Puud olid lehtes ja teeääres kasvasid mingid tundmatud lilled. Mägede kõrval laugemates kohtades on kõikjal põllumaa ja vili on kasvama pandud. Läksime muudkui edasi ja edasi, kuni jõudsime raudteeni ja otustasime tagasi minna. Mõtlesime, et läheme järgmisesse kohta ja istusime autosse. Kuid inimene on juba oma loomupoolest uudishimulik ja nii me läksime autoga samale teele, kus kohast me just tulime. Sõitsime muudkui edasi ja nägime vahepeal majavaremeid mitmetes kohtades. Ühtegi inimest peale meie ei olnud mitte kuskil. Sõitsime mägedest ülesse ja alla, kuni jõudsime suure tee peale. Otsustasime minna paremale ja vaadata, mis seal huvitavat on. Kaasas olime meil ka geps, mis mägede vahel oli nö kaasareisija, sest tema selliseid teid ei olnud. Uue peale jõudes näitas geps kus kohas me asume, asi seegi. Meie muidugi sõitsime oma tarkuse järgi edasi. Jõudsime jälle mingile huvitavale teel, kui vastu tuli jeep. Mina tõmbasin teeäärde lootes, et tema sõidab mööda. Minu pool oli magi ja tema pool auk. Kuid teine juht tõmbas meie poole teed ja jäi seisma, et mina temast mööda sõidaksin. Tõeline dzentelmen. Mis teha tuli mööda sõita, muidu me seisaks jätkuvalt sama koha peal. Edasine tee läks kohati suhteliselt kitsaks ja kuristik oli väga lähedal. Lõpuks paistis kaugustest, et tulemas on asfald tee ja nagu ikka järgnes sellele aga. See ei olnud mitte tee, vaid rongi ooteplatvorm…hahhahahaha. Koht iseenesest oli ilus vana jaamahoone, mäed, veekogu, tunnel, mets. Marlen leidis ojas ujuva vihmaussi, lähemal vaatlusel ilmnes, et see on hoopis mingi tundmatu uss. Igaks juhuks me teda kätte võtma ei hakanud ja lasime tal kivide alla peitu pugeda. Metsa seest leidsime maja, mis oli varisemis ohtlik. Kedagi seal elanud ei ole juba ammu, kuna majal puudusid uksed-aknad. Metsa oli seal keegi suht alles langetamas käinud ja uus tee oli ka tehtud. Kuhu see tee välja viib me teada ei saanud ja otsustasime, et mööda seda me edasi sõitma ei hakka. Mina läksin tunnelit vaatama ja järsku tundsin päikese käes jääkülm kohta, paar sammu edasi oli jälle soe. Tunnelst valgust ei paistnud ja ma ei hakanud sinna sisse minema. Mine tea äkki kohtun seal veel rongiga või millegi muuga. Läksin tagasi auto juurde ja Peeter läks lastega nurga taha. Läksin neile järgi ja kuulsin hääli, aga neid endid ei kusagil. Minu ees läks tee mäkke ja mulle tundus, et nad lähevad seal puude ja põõsaste vahel. Ise veel mõtlesin, miks Peeter lastega sellisesse kohta ronis. Ronisin ülesse ja ei näinud kedagi. Maas kasvasid mingid põõsad, milledel olid teravad okka ja, mis mind pidevalt torkasid. Ja, siis leidsin ma teised ülesse, kõrgelt on ikka parem vaade. Nemad jalutasid all rongitee kõrval. Mõtlesin, et lähen neile lähemale ja teen böööö. Nemad läksid sealt minema ja hakkasid mind hüüdma, ma olin ebaviisakas ja ei vastanud. Plaanisin mäe pealt alla ronida ja neile selja tagant ligi hiilida. Sain mäest alla ja ees oli betoon sein, mille peale ma seisma jäin. Alla oli ca 2 meetrit ja ma ei suutnud otsustada, kas ma peaksin hüppama või mitte. Miski oleks mind nagu tagasihoidnud, et ära hüppa, ju see vanadus oli. Hüüdsin teisi, et nad tuleks minupoole ja Peeter ütleks, kas tasub hüpata või mitte. Nemad loomulikult mind ei kuulnud ja ma hakkasin kivi raudtee rööbaste pihta loopima. Oh seda imet enne, kui mul kivid otsa said nad juba kuulsid mind. Nad tulid kohale ja Peeter arvas ka, et sealt ei ole tark alla hüpata ja ta pakkus mulle teise lahenduse välja. Peeter arvas, et ma võiks betoonseinast kinni võtta ja ennast alla libistada, et ta püüab mu kinni. Ei tundunud see mõte mulle ka hea ja ma ronisin mäkke tagasi ja läksin tuldud teed tagasi. Loomulikult sain ma korduvalt põõsaste käest torkida, aga lõpuks olin ma jälle maa peal tagasi. Seisime jaamhoone kõrval ja sealt kostusid imelikud helid. Tundus, nagu keegi räägiks seal ja liiguks ringi. Kas need olid linnud, või kolistas tuul seda me ei tea ja uurima ka ei hakanud. Istusime hoopis autosse ja sõitsime tuldud teed mööda koju tagasi. Koju jõudes olid kõigil kõhud tühjad ja ahjuribi sai kiirelt otsa. Peale seda oligi veel vaja lastele kooliasjad kokku panna, pesemas käia ja magama minna.