18.04.2014

Hommikul tundub elu ikka ilusam, kui õhtul. Gregori üks esimesi küsimusi oli, kas me ikka läheme mereäärde. Jah, me läheme. Marlen tõusis ülesse ja Gregor teatas, et me läheme täna mereäärde. Selle peale ütles Marlen, et ta läheb ja küsib kas isa tuleb meiega. Marlen läks magamistuppa ja talle meenus, et isa ei ole kodus. Väike nali hommikusse. Kuidas meie käik läheb ja kas me kohale ka jõuame seda näitab aeg. Loodetavasti me väga ära ei eksi. Vajadusel saan telefoni gepsu tööle panna ja õige suuna ülesse leida. Ei ole eriti normaalne sõita kuhugile, kui on vabad päevad rahval. Tee oli autosid täis ja nagu kohalikele omane, siis sõitmisega nad ei tegelenud. Maantee, kus on lubatus kiirelt sõita, siis nemad uinuvad aeglasemalt, kui linna vahel. Selleks, et samal päeval sihtpunkti jõuda tuleb neist mööda sõita. Hakkad möödasõitu tegema ja neile meenub, kus kohas on gaasipedal. Rääkimara sellest, et pikivahest ei ole nad midagi kuulnud. Ühs pidurdas mu ees järsult ja mina olin sunnitud sama tegema. Poleks ma paremale tõmmanud, siis oleks mootorratas mulle otsa sõitnud. Huvitav on ka see, et igakord seda teed sõites tekib ühes ja samas kohas ummik. Ma ei ole veel arusaanud, millest see tingitud on, aga täna saime päris mitu kilomeetrit seista-sõita. Lõpuks õnnestus meil õigesse linna jõuda ja me leidsime parkimiskoha. Kõigeparem oli see, et me leidsime suure tasuta parkla, kus oli palju autosid enne meid. Ilm oli alguses kohati pilves ja vahepeal hakkas jahe. Kui pilved kaudsid, siis oli mõnus, puhus tuul ja aru ei saanud, kas päike hakkab üldse peale või mitte. Lapsed olid suurema osa ajast mängukal, kuna seal olid teised asjad, kui meil kodus. Ujuma me ei läinud, kuna vesi oli jahe ja tuul oli merelt. Tuule vaikse ilmaga oleks võib olla isegi läinud. Lõpuks oli aeg hakata koju tulema, ühes kohas ma kahtlesin millisest teest ma pean maha keerama. Tegin ringi peal lisa tiiru ja valisin õige mahasõidu. Koju sõit kulges rahulikumalt, kuna ei pidanud nii paljudest mööda sõitma. Peale liiva maha pesemist hakkasime sööma ja filmi vaatama. Mingi hetk kuulsin, et auto sõidab majast mööda. Kuna kõrval külla pandi ülesse suurte autode läbisõidu keelumärk, siis viimasel ajal ei satu ka meie külla suuri autosid enam. Ma ei viitsinud vaatama minna, kas see on Peeter kes mööda sõidab. Vaatasin kella ja arvasin, et ta ei saa veel tulla, kuna koorma mahaandmisega peaks rohkem aega minema. Ei läinud kaua aega mööda, kui Peeter helistas ja küsis, mis trahvikviitung auto tagaakna vahel on. Rannas käies pandi mingid reklaamid kojameeste vahele, aga ma ei viitsinud neid ära võtta. Niisiis jäi filmi vaatamine pooleli ja tuli baasi minna. Peeter ei saanudki koormat mahaanda, kuna ladu oli kinni. Kas see homme on lahti tuleb hommikul uurida. Tulime koju tagasi ja jagasime oma muljeid autojuhtidest. Peetril õnnestub neid „sõidumeistreid” tihemini näha, kui mul. Kuna on pühad, siis olid kõik teed koduni olnud neid täis. No vot ja nii me selle päevaga ühelepoole saime.