29.03.2014

Millegpärast olid hommikul kõik vara üleval ja hakkasime tegutsema. Peale hommikusööki oli Peetril vaja baasis ära käia ja sinna me esimesena läksime. Peeter sai vajalikud asjad tehtud ja peale seda oli vaja poodi minna. Teel linna vaatasin kella ja ilmnes, et kell saab 11.00. Me ei saa kunagi nii vara nädalavahetusel toast välja. Linnas käisime kõigepealt ühest kohast läbi ja saime sealt vajaliku „varuosa”. Saame ühe asja korda teha ja üks probleem on jälle lahendatud. Läksime toidupoodi ja ilmnes, et terve linna on seal koos. Parkla oli autosid täis, riiulite vahel ei olnud võimalik liikuda, kassa järjekordadi pole mõtet mainidagi. Saime oma ostud tehtud ja tulime koju. Väljas on jälle kord tuul ja seega rattaga sõitma ei saa minna. Kodus hakkas igav ja otsustasime kõrval linna jalutama minna. Nagu ikka suutsin ma valed jalanõud jalga panna ja koju jõudes lõid jalad tuld välja. Peeter ütles, et tal löövad ka jalad tuld välja. Ikka ja jälle võib öelda, et meile meeldib vanalinnas jalutada. Kõik need vanad majad, arhitektuur, kitsad tänvad, nendes on midagi erilist. Vahpeal vaatad mõne poe vaate aknaid või käid mõnes poes. Laste suureks rõõmuks jõudsime me lõpuks mängukale ja sinna oleks me võinud jäädagi, vähemalt laste meelest. Meil hakkas pikapeale igav ja tuul puhus ja seega läksime edasi. Ülejäänud arvasid, et me võiksime kuhugile sööma minna, kuid mina olin sellele vastu. Esiteks me ei tea, kus kohas antakse hästi süüa ja me ei saagi seda teada, kui ei lähe proovima. Teiseks mulle ei meeldi eriti väljas söömas käia. Kunagi ei tea, millisest toorainest toit on tehtud ja, kui puhtalt seda on tehtud. Mina olen meil kõige suurem toiduga pirtsutaja ja mind on raske veenda välja sööma minema. Eks ma millagi pean alla andma ja hakkama oma pere soovi täitma ja nendega väljas söömas käima. Internetis on piisavalt palju erinevaid videosid, mis on söögikohtades tehtud. Ja peale nende vaatamist ei ole isu kuhugile välja sööma minna. Koju tagasi jõudsime pimedas ja küll oli hea kingad jalast ära võtta. Lapsed läksid vahu vanni ja ainukesena oli neil keelatud vett põrandale ajada. Nad said sellega enam vähem hakkama ja peale vanni vaatasime kõik koos multikaid. Kuni mina pearikkuja, nagu ma olen ütelsin, et aeg on magama minna. Selle peale lapsed ei olnud eriti vaimustunud, kuid peagi oli vaikus majas.