28.03.2014

Iga hommikused toimetused, kuid imekombel sõid lapsed hommikul sama toitu. Ei tea, mis nendega täna hommikul juhtus, ma ei hakanud igaks juhuks küsima. Muidu mõtlevad veel ümber. Lapsed läksid kooli või õigemini ma viisin nad sinna. Kuigi minu meelest võiks nad täitsa vabalt ise ka minna. Mina koristasin toad, panin pesu kuivama ja mõtlesin rullitama minna. Panin rullid jalga ja läksin välja. Nagu ikka puhus tuul ja millegipärast ei sobinud mulle rullikud ja tulin tuppa tagasi. Võtsin ratta ja läksin sõitma. Tee peal sain kokku sõbrannaga, kes oli rullitamas. Rääkisime juttu ja läksime mõlemad oma teed. Selleks, et vaheldust oleks läksin sõitma tee peale, kus ma ei ole enne käinud. Minna oli hea mäest alla, tuul selja tagant. Lootsin, et sama teed pidi ma tagasi tulema ei pea. Paraku sai tee põlluääres otsa ja ma olin sunnitud otsa ringi keerama. Tuul puhus loomulikult vastus, sest ei ole ju võimalik, et tuul oleks selja tagant või teda üldse ei oleks. Tee ääres kündis traktor põldu ja seal samas seisis sõiduauto. Nägin neid juba minnes, aga rohkem inimesi ma ei näinud. Tagasi tulles seisis üks mees teeääres ja tõstis käe ülesse ja alla enam ei lasknud. Tõstsin ka käe ja viipasin talle. Tema andis märku, et ma võiksin seisma jääda. Tegemist on ühe meie külaelanikuga ja sellepärast ma ka seisma jäin. Siiani on meie suhtlus temaga tere-head aega tasandil olnud. Täna oli tal vist igav ja ta tahtis rääkida, kusjuures minul ei olnud igav ja ma ei tahtnud rääkida. Kuid viisaka inimesena ma suhtlesin temaga. Juba ammu ei ole keegi küsinud kus kohast me pärit oleme. Tavaliselt pean ma selgitama, kuhu meie riik täpselt jääb. Talle öeldes ütles ta kohe, et see jääb Läti, Leedu juurde. Seejärel kuulasin ma terve igaviku lugusid tema perest ja kuidas tema laps sport teeb. Kes kus töötab ja üldse elust olust. Mulle tundus, et enne saab kool läbi, kui ma sealt tulema saan. Rääkimata sellest, et mul oli selg märg ja tuul puhus. Lõpuks sain sealt tulema ja tegin veel väikse ringi enne, kui koju tulin. Jalgades oli selline tunne nagu ma oleks mitu tuhat kilomeetrit maha käinud. Lapsed tulid koolist ja tahtsid jõeäärde minna ja seal me ka ära käisime. Võsa on täitsa lehte läinud ja seda nagu ikka lühikese ajaga. Jõeäärest said lapsed pilliroo oksad ja nendega läksime kanali äärde, kus nad tegelesid kalapüügiga. Kuni nad arvasid, et võiks koju sööma minna. Kuna me peale kooli jääme kindlasti õue, siis tegin õhtusöögi enne valmis. Panin liha ja kartulid koos sibulaga ahju ja arvatavasti saab see õhtul kiirelt otsa. Lisaks tegin sebrakooki nii, et nädalavahetus võib alata. Nagu ma arvasin, siis nii ka läks ja õhtu veetsime me õues. Vahepeal läks Marlen trenni ja meie Gregoriga olime väljas ja hiljem käisime raamatukogus. Peale Marleni trenni tulime koju ja oli aeg õhtust süüa. Õhtul käisime lastega Peetril järgi ja koju tulles oli lastel aeg magam minna. Peeter sai koorma mahaantud ja uus pandi peale. Seega paar päeva puhkust ja hakkan jälle töö peale.