28.02.2014

Saime hommikul vajalikud asjad tehtud ja meie Gregoriga olime riidesse. Marlen istus põrandal maas ja vingus, et tal ei ole midagi selga panna. Kuna väljas on hetkel jahe ja taevas pilves ei lunbanud ma Marlenil retuuse panna. Kuid retuusid on tema lemmikud ja ta käiks nendega koguaeg. Sellest ka tekkis probleem, kuid me oleme antud teemaga varem ka kokkupuutunud. Mina soovitasin Marlenile, mida ta võiks selga panna, kuid minu soovitused ei kõlbanud kuhugile. Tõstsin talle enda valitud asjad põrandale ja tulin toast ära. Marlen vingumit ei jätnud ja ma ütlesin, kui ta õigeks ajaks riides ei ole, siis läheb ööriietega kooli. Riided sai Marlen selga ja tema virinat sain ma kuulata, kuni uksest välja läksime. Marlenile piisaks hetkel, kui tal oleks kapis retuusid ja pluusid ja rohkem poleks vaja. Kusjuures enamus riideid, mis tal kapis olemas, on ta ise välja valinud. Mida aasta edasi, seda raskemaks kindlasti see riide teema Marleniga läheb. Gregori kadunud soki mõistatuse suutsin täna lõpuks lahendada. Otsisime eile ja ei leidnud, täna ei läksin ja hakkasin uuesti otsima. Ja leidsin kadunud soki padapüüri seest, sealt ei olnud ma enne otsinud. Peale kodustetööde ja söögitegemist oli aeg lastele kooli järgi minna. Õues oli soe, kuid tugev tuul ja me jäime natukeseks ajaks välja. Tuppa minnes tuli nagu ikka süüa, mängida ja oodata, millal kooli saab minna. Enne, kui jõudsime riidesse panna ja minema hakata jõudis Peeter koju. Peeter tuli autoistmepadi süles ja ise naeris, et võttis kaasa, et keegi autoga ära ei sõidaks. Järgmine kord lubas rooli kaasa võtta. Istmepadja tõi ta koju, kuna seal on õmblus pikalt lahti ja ta ei jõudnud seda ise kinni õmmelda, seega tõi mulle tööd. Peeter viis lapsed kooli, mina tegin nii kaua söögi soojaks ja hakkasin istmepatja parandama. Peeter ütles, et ta sai kiirelt eile koorma maha-peale ja hakkas kodupoole tagasi sõitma. Kui sõiduaeg sai otsa jäi ta parklasse seisma ja seal ilmnes, et tal on rehvis auk. Tagavara rehvi kaasas ei ole ja kuidagi õnnestus Peetril selle katkisega baasi tagasi jõuda. Selleks tuli natukene kohapeal remontida ja teiste juhtide abi paluda. Kooli minnes oli jätkuvalt tugev tuul ja telliskivid taskus oleks ennast täna õigustanud. Jäime välja ja meiega koos jäi sõbranna oma lapsega. Marlenil on täna trenn ja mingi hetk läksid nad Peetriga tuppa trennikoti järgi ja kadunuks nad jäid. Sõbranna ütles, et üks naine kukkus tänava peal pikali. Mina seda ei näinud ja mõtlesin, et mida ta huvitav räägib. Küsisin üle ja ta kordas sama juttu, minule jäid autod ette ja seega ma ei näinud. Astusin tee peale ja nägin, et üks naine ongi pikali ja ei saa püsti. Ütlesin sõbrannale, et ma lähen ja aitan ja tema vaatas niikaua Gregorit. Naine, kes pikali kukkus oli kogukas ja talle kätte andes tundus mulle, et ta tõmbab mul käe otsast või, siis tõmbab minu ka pikali. Õnneks ei juhtunud neist kumbagi ja ma sain ta maast püsti. Vot milline tuul väljas oli. Peeter ja Marlen olid jätkuvalt kadunud ja uksekella peale ust lahti ei teinud. Läksime Gregoriga spordimaja poole vaatama, kas nad läksid äkki trenni. Ja sealt me nad ka ledsime. Marlen läks trenni ja meie koju kommi sööma, osad panime Marleni jaoks kõrvale. Pärast käisin mina Marlenil trennis järgi ja ülejäänud õhtu olime kodus, kuna välja ei tahtnud keegi minna.