26.03.2014

Hommikul ärgates oli väljas vaikus, järelikult on tuul vaibunud. Tõmbasin aknakatte eest ja väljas paistis päike, kui vähe on õnneks vaja. Tegelikult oli probleem jätkuvalt ees ootamas. Eile hommikul, kui Marlen ärkas olid tal põsed punased ja see punasus ei kadunud kuhugile. Panime sinna kreemi ja läks natukene paremaks. Täna on põsed jätkuvalt punased, tundub, et tegemist on allergilise reaktsiooniga. Marleni käest sai küsitud korduvalt kas ta on midagi põskede peale määrinud. Esimene vastus oli loomulikult ei. Küsisin hiljem uuesti ja pakkusin erinevaid võimalusi, mis võis juhtuda. Marlen arvas, et esmaspäeval, kui neil oli joonistamine, siis võis ta kätega põski katsuda. Võta saa siis kinni, millega tegelikult tegemist on, kuid ühe asjana välistasime me toidu. Kui paremaks ei lähe eks, siis peame arsti juurde minema. Lapsed läksid kooli, meie sõbrannaga rääkisime mõne sõna juttu ja ma tulin koju. Mul on plaanis minna rattaga sõitma ja eelsoojenduseks koristasin toad. Välja minnes tundus, et täna on hea ilma ja tuult ei ole. Minnes ei olnud jah, aga tagasi tulls puhus jälle vastu, nagu alati. Siiski ei olnud tuul täna nii külm, kui mõned päevad tagasi. Kuna mu jalg ei ole hetkel veel kõige parem, siis üle ma ei pingutanud ja tuli koju tagasi. Loodan, et selleks ajaks, kui ilmad lähevad ilusaks on mu jalg korras. Tegin endale hommikusööki, kui keegi lasi alt uksekella. Esimene mõte oli, et jälle on lastega midagi koolis juhtunud. Samas mõtlesin, et ma oleksin pidanud aknast nägema, kui õpetaja lapsega tuleb. Keegi naabritest oli võtme tuppa unustanud ja palus, et ma ukse lahti teeks. Oeh, kergem hakkas. Lastele kooli järgi minnes ilmnes, et Marleni punasus näost on vähemaks jäänud. Kuna väljas paistis päike, siis tahtsid lapsed jalutama minna. Tegime tiiru linna peal ja vahepeal korjasid lapsed lilli. Niisiis on lillede aeg jälle kätte jõudnud ja nüüd tuleb neid korjata. Tuppa jõudes panin Marlenile kreemid põskede peale, kuid see oli viga. Põsed läksid tunduvalt punasemaks, kui olid, kuigi tegemist on väga hea kreemiga. Me oleme juba aastaid ühte kreemi kasutanud paljude erinevate probleemide korral ja alati on aidanud. Marlen pesi näo puhtaks ja ma tõmbasin punetavad kohe kurgikoorega üle, eks hiljem näeb kas läks paremaks. Kooli tagasi minnes tulid Marleni klassitüdrukud mulle rääkima, et Gregori klassist on üks tüdruk viimast päev siin koolis. Gregor rääksi ise ka, et üks tüdruk läheb ära, aga ta ei teadnud millal. Ära läheb Gregori nö esimene sõbranna siin koolis. Tegemist on rumeenia tüdrukuga, kes hakkas Gregori sõbraks kohe, kui Gregor koolis siin läks. Tüdruk, kes Gregoril ikka käest kinni võttis ja temaga koos klassi läks. Kükitasin, kui tüdrukud mulle sellest rääkisid ja lahkuv tüdruk oli ka meie juures. Tema tegi nii kaua mulle pati pähe ja kõige lõpuks tuli ja kallistas. Igatahes on kahju, et ta kolib siit külast ära ja läheb teise kooli. Peale kooli jäime mängukale ja ma leidsin pingi pealt telefoni. Mõtlesin, et mida ma peaks tegema. Kuid, siis tuli Marleni sõbranna oma emaga ja lapsed viisid telefoni tema kätte. Tema vaatas ja ütles, et ta ei tea kelle oma see on ja tahtis pingi peale tagasi panna. Mina arvasin, et äkki peaks vaatama kas seal on tema jaoks tuttavaid numbreid. Ta vaatas, uuris asja ja helistas mingile numbrile. Paraku keegi ei vastanud ja alles hiljem sai ta kellegiga rääkida. Hiljem tuli omanik telefonile järgi. Marleni sõbranna läks raamatukokku koduseidtöid tegema ja meie tulime koju neid tegema. Pärast seda läksime uuesti välja ja lapsed said teistega koos mängida. Päike läks looja, tuul tõusis ja oli aega koju ära tulla. Lastel olid kõhud tühjad ja ma tegin neile süüa. Pärast käisid nad pesemas ja said natukene aega multikaid vaadata. Ei midagi uut ja huvitavat.