20.03.2014

Ma olin magama minnes kindel, et ma ei saa jälle magada, kuna näen halba und. Mulle endalegi üllatuseks sain ma suhteliselt hästi magada, ärkasin korra ja sisse magamise kohta unenägusid ei näinud. Varavalges hakkas kell mängima ja tuli ennast voodist välja veeretada. Peetrile süüa teha ja ta tööle ära saata. Mina läksin voodisse tagasi ja magasin, kuni lapsed ärkasid. Lapsed teatasid, mida nad koolis süüa tahavad ja ma panin neile karbid valmis. Nemad ise sõid samal ajal hommikust. Peale seda oli aeg hambaid pesta, riidesse panna ja kooli minna. Otsustasime sõbrannaga, et lähme rullitama ja temapoolne ettepanek oli järgmine. Saame seal kokku ja igaüks sõidab omasõitu, nii ei pea me teineteise järgi ootama. Mõistlik mõte ja ma olin temaga nõus. Tõmbasin toad tolmuimejaga üle, panin pesu kuivama ja olingi valmis minema. Tee peal nägin, et sõbranna läheb ees ja mõtlesin kaua mul läheb, et talle järgi jõuda. Väga kaua ei läinudki ja peagi sõitis tema minu järgi. Me sõidame mööda ühte teed edasi- tagasi. Nö tänava lõppu sõites puhus tuul ja kohati oli tahtmine seisma jääda, sest jõudu ei olnud edasi sõitmiseks. Kuid tuli ennast sundida ja kuidagi tänava lõppu jõuda, tagasi tuleks oli lihtsam. Sõitsin viimast ringi, kui tegin avastuse, kuigi ma olen selle tee peal juba korduvalt sõitnud. Keegi oli vahepeal tee ümber teinud. Ma ei olnud enne tähelepannud, et tee läheb kerge tõusuga. Kusjuures tavaliselt mulle meeldib tänava lõppu sõita. Täna see eest koos tuulega oli see õudus kuubi ruudus. Alla ma ei andnud ja sõitsin ära nii palju ringe, kui mul plaanis oli. Homme peaks ära mõõtma, kui pikk see tänava on, kuid ma arvan, et üks ots on ca 1 km. Tagasi koju tulles olime mõlemad väsinud, aga rahul, et sõitmas käisime. Lastele järgi minnes tundsin, et mul on sääremarjad valusad ja sõbranna kurtis seljavalu. Nojah, nüüd oleme veel santlaager ka valmis. Lapsed tahtsid jalutama minna ja nii me jõeäärde läksime. Me pole seal juba mõndaaega käinud ja ma ei teadnuki veel, et puu on osaliselt lehte läinud. Varsti on jõeäärsed puud lehtedes ja enam vastas kaldale ei näe. Lõpuks jõudsime koju sööma ja lapsed jõudsid natukene aega mängida. Ma ei tea kas tänu sellele jalutuskäigule või millegile muule, aga mu sääremarjad enam ei valuta. Peale kooli jäime jälle õue, kuigi ilm läks õhtul pilve ja ei olnud nii soe, kui teistel õhtutel. Istusin mina pingi peal, kui minu kõrvale istus üks naine meie majast. Peagi saabus järgmine ja pani oma kotid sama pingi peale. Kuna väljas oli jahe, siis läksin ja viisin lastele joped. Tagasi tulles nägin, et järgmine on tulnud ja minu kohapeale istunud. Uskumatu, nagu tegemist oleks ainukese vaba pingiga. Lõpptulemusena ei olnud mul enam kuskil istuda ja ma läksin teise pingi peale. Ma ei saa muidugi mainimata jätte, et need kes mu pingi hõivasid olid rumeenlased. Peeter sai koorma maha ja uue peale ja sai osa tagasi teed sõidetud. Hommikul asub ta uuesti teele ja loodetavasti saab homme kiirelt koorma maha.