19.03.2014

Täiesti tavaline hommik, koos kõigi tavaliste tegevustega. Mõtlesin, et viin lapsed kooli, tulen koju koristan ja lähen rullitama. Kooli juures sain sõbrannaga kokku ja kõigepealt rääksin talle kuidas meil hambaarsti juures läks. Sõbranna küsis kas ma rullitama ka lähen ja leppisime kokku, et me ei lähe koos vaid saame kohapeal kokku. Tegin oma toimetused ära ja läksin välja, kusjuures jalad ei tahtnud üldse minuga kaasa tulla. Lohutasin ennast sellega, et alguses on ikka raske ja peagi läheb kergemaks. Kohale jõudes ilmnes, et sõbranna juba sõidab. Saime kokku ja ta ütles, et ma võin ees kiiremini minna, kui tahan. Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda ja hakkasin omas tempos sõitma. Sõbranna läks mõne ajapärast ära, kuna tal on vaja lapsega linna minna. Mina jätkasin sõitu ja peab ütlema, et jalad olid nii rasked, nagu oleks keegi neile pommid külge sidunud. Kuna ma ennast juba välja oli saanud toast, siis sõitsin ära nii palju, kui mul kavas oli. Ei saa ju ometi alla anda. Tulin koju ja peagi oli aeg lastele järgi minna. Mina ei saa jätkuvalt aru, miks nende koolipäev nii ruttu läbi saab. Mulle tundub, et kui mina koolis käisin olid päevad palju pikemad ja aeg venis. Nagu ikka olime väljas ja tuppa tulles oli aeg süüa ja uus osa filmist ära vaadata. Peagi läksid lapsed kooli tagasi ja mina tulin koju tagasi. Võtsin kätte ja koristasin köögikappe ja ootasin, millal peab kooli minema. Peale mida saab väljas päikese käes olla ja kevadet nautida. Ja nii me jälle õhtu õues mööda saatsimegi ja tuppa saime, kui teised ka kodudesse läksid. Lapsed ootasid isa kojutulekut, aga paraku läks Peetril kauem aeg. Lapsed sõid ära, käisid pesemas ja hakkasid multikaid vaatama. Mina käisin seni kaua Peetril tööjuures järgi ja lapsed nägid enne magamaminekut isa. Loomulikult rääkisid nad üksteise võidu, mis vahepeal toimunud. Ja, kui kõik oli räägitud või ei tulnud rohkem lihtsalt meelde oli aeg magama minna. Ega meiegi saanud kaua üleval olla, kuna hommikul on vaja vara ärgata.