08.03.2014

Me oleme mõned nädalavahetused mõelnud, et peaks „välismaale” tankima ja shoppama minema. Täna on selleks ideaalne päev. Huvitav siinkohal on see, et aasta tagasi käisime me esimest korda Andorras. Kuigi me oleme seda teed korduvalt sõitnud tuleb igakord tunne, nagu oleks seal esimest korda. Kogu see maastik ja loodus on ilus ja pakub silmailu. Oma poolt lisavad vaatamist mäed ja mida kaugemale minna, seda rohkem on näha lund. Lumi tekitab lastes jätkuvalt vaimustust ja nad tahaks lumega mängima minna. Mulle meeldib auto aknast lumiseid mäetippe päikese paistel vaadata. Igatahes olime peagi piirile jõudmas, kui meie ette tekkis ummik, mis ei tahtnud kuidagi liikuda. Nii me venisime sõnaotseses mõttes teo sammul piiri poole. Ühe ringtee juures seisid politseinikud, kes olid mootorratturid kinni pidanud. Selleks, et need saaksid turvaliselt ära sõita tuli üks politseinik ringile, täpselt meie ette ja sinna ta jäigi. Peeter mõtles kas ta peab temast mööda sõitma või ootama või midagi muud tegema. Kiiret meil ei olnud, kuna ummik ei olnud kuhugile kadunud. Lõpuks taipas politseinik eest minna ja vehkis käega, et sõitke edasi. Kuidagi moodi saime me lõpuks Hispaania poolsest piirpunktist üle. Selleks ajaks oli mul kange tahtmine vetsu minna, kuna kodus olin teed joonud ja tee peal sai mahla joodud. Paraku ei ole siin nii lihtne, et lähed välja, käid põõsas ära ja edasi. Autode kolonni vahele ei tundunud eriti viisaks minna. Samuti ei tulnud kõnealla seisma jääda ja piirpunktist vetsu otsida. Seega tuli edasi kannatada. Tundus, et ummiku üheks põhjustajaks oli kahe piiri vahel kesest teed seisev auto, millel oli mahla laiali jooksnud. Nagu ikka ei suudetud sellest autost kuidagi mööda saada. Minu õnneks saime me sealt lõpuks tulema ja esimese poe ees läksin mina vetsu ja teised autot parkima. Selle peale me ei tulnud, et kokkuleppida, ku kokku saame ja nii ma neid poodi mööda otsisin. Helistada ma neile ei saanud, kuna mul ei ole välismaa paketti võetud. Leidsime üksteist lõpuks ülesse ja tegime poes tiiru ja laste rõõmuks ostsime jäätist. Seejärel läksime linna ja jalutasime linnas ringi ja ostsime mõned vajalikud asjad. Kõige lõpuks käisime veel poest läbi ja võtsime mõned söögiasjad ja juua. Ummikuid ei olnud ja seega jõudsime kiirelt piirile. Andorra poolel küsiti meie käest, kui palju inimesi on autos, kust me tuleme ja mida siin teeme. Peeter tegi küljeukse lahti ja näitas, et 4 inimest on autos, kuigi istmete tagas oleks võinud keegi vabalt peidus olla. Hispaani poolele jõudsime ainukese autona ja teeääres seisis mitu piirivalvurit. Peeter vaatas neid ja ei saanud aru, kas nad tahavad meid peatada või võime edasi minna. Viimasel hetkel otsustas üks piirivalvur meid kõrvale saata ja vaadata, mida head me veame. Mina, kärsitu nagu ikka tahtsin kohe välja minna autost. Peeter ütles, et ootame ja vaatame, mis saama hakkab. Piirivalvur loivas ennast auto juurde ja palus tagant lahti teha, mida ma kohe tegema läksin. Uuris temagi, kes, kust ja miks me siin oleme ja kas meil suitsu on. Vastasin tema küsimustele ja teatasin, et me ei suitseta. Ta vaatas kotti ja soovis meile head teed ja näitas, kus kaudu peame välja sõitma. Huvitav on see, et mitte keegi ei küsinud näha (kasvõi moepärast) dokumente. Me võime ju nt tagaotsitavad olla, reisid võõraste lastega või mida iganes. Samuti ei tehtud autole põhjalikku läbivaatust, mida me oleme ammu tahtnud näha. Me tahaks küll millist tehnikat või abivahendeid kasutatakse, kui palju ja põhjalikult otsitakse. Kuid ei õnnestunud meil seda täna näha, ehk teinekord. Koju jõudes oli õhtu käes ja peale õhtusööki oli aega magama minna. Päev oli pikk olnud ja kõik me olime väsinud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.