04.03.2014

Öösel ärkasin selle peale ülesse, et mul oli palav, kuigi väljas puhus tuul ja radikaid sees ei olnud. Jäin magama ja uuesti ärgates ei saanud ma aru, miks nii külm peab olema. Heameelega oleks ma kõik tekkid endale peale pannud, et sooja saada. Kuidagi sain lõpuks sooja ja jäin magama. Hommikul oli mul tunne, nagu ma oleks kuhugile alla jäänud. Väsinud, uimane, peavalutas, kõik kohad valutasid oleks õigem öelda. Lapsed suutsid hommikusöögi ära süüa, riidesse panna ja ma viisin nad kooli. Väljas kohtusin oma keele õpetajaga ja ütlesin, et tänane tund jääb ära, kuna ma olen haige. Koju tagasi tulles tegin endale teed (nn gripiteed) ja peale seda tuli uni peale. Samal ajal tõusis Peeter ja ütles, et ta peab hakkama tööle minema, kuna puhkepaus on täis. Enne, kui jõudsime toat välja helistas ülemus ja küsis, kas Peeter ikka teab, et ta peab laadima minema. Peeter ütles, et ta teab ja peagi on baasis. Viisin Peetri tööle ja tulin koju tagasi. Viskasin voodisse pikali ja mingi aja isegi magasin. Ärgates ei olnudki enesetunne enam nii hull ja läksin lastele kooli järgi. Käisime õues jalutamas, kui tuult poleks olnud oleks ilus ilm. Peeter sai koorm maha-peale ja hakkas konna poole minema. Jõudis tema mägedesse ja ütles, et vastu tulid autod, milledel oli ca 20 cm lund peal. Peagi suunati Peeter parklasse, kuna mäest üle sõitmine oli jälle keelatud. Mäe peal oli udu nii, et mägi ei paistnud üldse välja. Kusjuures selle kohaga on pidevalt probleem, kas seal on udu või sajab lund. Peeter tegi üks päev video, et mulle näidata, et lund sajab. Kusjuures see koht kus lund sajab on meist mõne tunni tee kaugusel. Mina ei tunne jätkuvalt lumest puudust, vaid ootan suve. Seekord läks õnneks ja mõne tunniga lubati jälle sõitma hakata nii, et Peeter ei kaotanud väga palju aega. Meie läksime peale kooli linna hambaarsti juurde, meil oli aeg kinnipandud. Kohale jõudes juhatati meid ooteruumi, kus olid meie külaelanikud ees ootamas. Nii, et loodetavasti on tegemist normaalse kohaga. Lisaks oli ruumis telekas ja lastele pandid multikad mängima. Me oleme eestis palju aastaid käinud ühe arsti juures ja ootama ei ole pidanud. Inimesed tulid ja läksid, ainult meie istusime nagu 3 tola ja ootasime. Mul oli juba tahtmine ära tulla ja lapsed hakkasid rahutusks muutuma. Hea oli see, et nad said telekat vaadata, muidu oleks neil täitsa igav olnud. Läks mööda 53 minutit, kui meie lõpuks märgati ja kutsuti läksime kabinetti. Marlen pandi tooli istuma ja jäime ootama, millal arst tuleb. Peagi tuli õde ja tõi mulle paberi, kuhu ma pidin Marleni andmed kirja panema. Ma ei saanud aru, miks ma ei oleks seda võinud ootamise ajal teha. Panin kirja, mis vaja ja seejärel läks veel ca 10 minutit, kui arst saabus. Uskumatu, ma olin kindel, et arsti ei tule ja me tuleme sealt lihtsalt ära. Seletasin talle, milles probleem on ja Marlen näitas milline hammas. Arst puuris hamba lahti, puhastas ja pani uue plommi, mille peale läks ca 10 minutit. Marlen sai kiita, et ta ei kartnud ja lasi ilusti ära teha. Selle peale võttis õde Marleni kaasa ja viis kingitust valima. Kuna arstile jäid Gregori hambad silma, siis tahtis ta neid ka vaadata. Gregoril on teatud põhjustel hammastega probleemid ja arst pakkus omapoole tegevus kava välja. Seda kas me selle järgi ka tegema hakkame ma veel ei tea. Tahan enne meie eesti arstiga konsulteerida ja eks siis näis. Marlen toodi tagasi ja tal oli 2 õhupalli kaasas, seega mõlemad lapsed said kingituse. Võrreldes eestiga on siin suur miinus see, et laste hambaravi on tasuline. Summast palju ma maksin ma mainima ei hakka, kuna kindlasti on odavamaid kohti, kus käia. Marlen ise jäi käiguga rahule ja ütles, et ei olnud valus olnud. Ainukene asi, mis talle ei meeldinud oli tool, kuna see pidi väiksem olema, kui seal kus me muidu käisime. Enne kojutulekut käisime poest läbi, kuna Marlen tahtis mingisuguseid kumme, millest saab käepaelu teha. Koolis pidid need hetkel väga populaaresed olema ja pea kõigil tema klassitüdrukutel on. Mina ei omanud ettekujutust, mida me ostma peame ja seega läksime poodi ja Marlen näitas. Tegemist on samasuguste kummidega millega pannakse/pandi omalajal nt rahapakke kinni. Need, mida Marlen tahab on natukene väiksemad ja mitmed erinevad värvid on pakis. Kõrval oli tehtud näidisena erinevad paelad ja tundus, et see tegemine ei saa väga raske olla. Koju jõudes tegi Marlen kõigepealt kodusedtööd ära, siis sõime ja alles siis hakkasime käepaelu tegema. Paraku peab tunnistama, et juhist kaasas ei olnud ja me ei saanud tegemisega hakkama. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Arvestades, et me elame tehnika ja interneti ajastul, siis leidsin ma erinevaid versionne tegemise kohta. Tuli välja, et tegelikult on see väga kerge ja peagi olid esimesed paelad valmis. Pakk sai tühjaks ja lapsed arvasid, et me oleks pidanud neid rohkem ostma. Eks järgmine kord ostame juurde ja, siis on meil suure värvivalik ja saame huvitavamaid teha. Igatahes magama minnes jätsid lapsed käepaelad käele ja ära neid ei võtnud. Peeter jõudis kliendi juurde kohale ja nüüd ootab hommikut. Gregori kohapealt soovitas mul meie hambaarstiga konsulteerida ja ma saatsin kirja ära ja jään vastust ootama. Enne magamaminekut tegin endale ühe gripitee ja uni tuli peagi. Kuigi see variant, mis meil on ostetud peaks olema selline, mis uniseks ei tee.