31.01.2014

Ma ületasin ennast eile õhtul ja läksin varakult magama ja seega olin täna varakult üleval. Samamoodi otsustasid lapsed varem ärgata ja nii me toimetama hakkasime. Uskumatul kombel käitusid lapsed hommikul nii viisakalt, et ma ei saanud aru, mis nendega juhtunud on. See eest väljas näitas termomeeter -1.9 kraadi, kuid see hakkas kiiresti plussi poole tõusma. Välja minnes paistis päike ja õues ei olnudki nii külm, kui ma arvasin. Külm on meil hetkel sellepärast, et mägedes sajab lund ja see toob meile külmema ilma. Kuid õnneks ei ole kevad enam kaugel. Ma olen juba mõnda aega tahtnud teha kreemisaiu, aga pole tegemiseni jõudnud. Kuna täna on reede, siis mõtlesin, et küpsetaks vaheldusemõttes. Nii ma siis retsepti välja otsisin ja kööki kreemi keetma läksin. Üldiselt ei meeldi mulle keedukreemi teha, kuna see võtab min meelest palju aega ja ei pruugi välja tulla. Poole tegemise peal avastasin, et mul ei ole piisavalt vaniljesuhkrut ja mõtlesin, et enne kooli käin poest läbi ja ostan. Kreemi sain valmis, tükke sisse ei tulnud ja maitse jäi päris hea. Seejärel läksin poodi ja asusin vaniljesuhkrut otsima, seda ma muidugi ei leidnud. Tüüpiline on see, et vajalikud asjad on alati peidus. Läksin ja küsisin kus kohast ma võiksin leida ja selle peale küsiti, kui palju ma tahan. Eeldasin, et vaniljesuhkur on väikses pakis ja küsisin 2 tükki. Selle peale läks teenindaja taha ruumi ja tõi mulle 2 pisikest plastikpudelit. Sellest võib järeldada, et nii väiksed asjad ongi kuskil taga ja peab küsima. Tagasi tulles panin vaniljesuhkrut kreemi sisse ja maitse läks veel paremaks. Nüüd peab ennast köögist eemale hoidma, et mitte kreem ära süüa. Tainas veel kerkib ja tõenäoliselt hakkame pärast lastega koos saiu tegema. Peeter sai bartsus koorma mahaantud ja helistas logistikule, et edasised korraldused saada. Mitte, et see enam üllatav oleks, aga keegi ei võtnud nagu alati telefoni. Lõpuks sai Peeter teada kus kohast ta koorma saab ja kuhu viima peab. Peale sai ta koorma sealt, kus ta hommikul mahaandis ja viima peab ta selle teise barstu otsa. Seejärel võtab ta järgmisest kohast peale ja poolel teel koju võetakse koorem maha. Koolist tulles käisime lastega jalutamas, kuna nad ise tahtsid ja ei tahtnud mängukal olla. Tuppa tulles läksin mina kööki ja hakkasin saiu tegema, lapsed mängisid samal ajal toas. Marlen tuli kööki, kui mul oli esimene panni kreemisaiu valmis tehtud ja kerkima pandud. Marlen vaatas neid ja küsis, mis asjad need. Mina esitasin talle vastu küsimus, et mis ta ise arvab, mis need on. Marlen mõtles natukene, kirtsutas vahepeal nina ja siis taipas, et tegemist on kreemisaiadega. Seejärel ei saanud ta aru, kus kohast ma kreemi sain ja ma seletasin talle. Järgmisena tahtis Marlen teada kas kreem on magus ja ma andsin talle maitsta. Marlenile kreem meeldis ja ta arvas, et tegemist on kondenspiimaga. Ütlesin talle, mis seal sees on ja panime esimese pannitäie ahju. Vahepeal jõudis Gregor kööki ja tahtis samuti kreemi maitsta, talle meeldis ka. Enne magustoidu söömist tuli lõuna ära süüa ja nii ma selle vahepeal sooja panin. Peale sööki pidin ma iga natukese aja tagant seletama, millal saiad valmis saavad. Saiad said valmis ja enne, kui nad jõudsid jahtuda asusid lapsed sööma. Toas oli vaikus, mis ei ole meie majas just tavaline nähtus. Mõlemad sõid ja kiitsid, et on head ja neile maitsevad. Peale kooli olime koos sõbranna ja teiste lastega mängukal. Väljas oli ilus ilm ja keegi ei tahtnud tuppa minna. Meie saime senikaua väljas olla, kui Marlen pidi trenni minema. Peale seda ütles Gregor, et me peame tuppa tulema ja ta tahab mulle raamatut lugeda. Gregor istus köögikapi peale ja hakkas lugema, mina koorisin samal ajal õhtusöögiks kartulid-porgandid ära. Gregor sai ilma probleemideta raamatu loetud ja ta arvas, et nüüd on ta sokolaadi ära teeninud. Mingi hetk kuulsin, et Gregor toimetab esikus ja küsisin, mis ta teeb. Sain selle peale vastuse, et ma panen riidesse ja lähme õue. Ja nii me õue läksimegi, Gregor tahtis kastiauto võtta autost. Mina korjasin autost prahi kokku, mida oli sinna jälle kogunenud. Peagi oli käes aeg Marlenile järgi minna. Marlen ütles, et nad olid jälle hüppenööriga hüpanud ja võimelnud. Koju jõudes hakkasid lapsed sööma ja seejärel vaatasime üle kodusedtööd. Marlenile oli antud matemaatika ülesanded ja mulle jäi alguses mulje, et ta peab liitma hakkama. Pärast võtsin paberi kätte ja vaatsin lähemalt ja ilmnes, et tegemist on hoopis korrutustabeliga. Vot sulle liitmine. Ma ei oleks osanud arvata, et nii varakult juba korrutustabel antakse. Eks tuleb see kuidagi selgeks saada. Marlen ütles, et ta oskab juba osasid ja kontrollimisel tuli välja, et oskabki. Millegipärast tahtis Marlen neid koguaeg kokku liita ja vastuse asemel ütles liitmise vastuse. Tegin talle selgeks, et need arvud on vaja korrutada mitte liita ja seletasin talle kuidas see käib. Kas ta sai sellest aru, ma veel ei tea. Lapsed käisid korduvalt millal isa koju tuleb ja tahtsid, et ma talle helistaks. Enne, kui ma jõudsin helistada tegi Peeter seda ise ja ütles, et ta jõuab peagi baasi. Meie panime riidesse ja läksime Peetrile järgi. Nagu arvata oli hakkasid lapsed üksteise võidu seletama oma tegemistest ja mina sõnasekka ei saanud öelda. Koju jõudes tahtsid lapsed isale eile tehtud videot näidata ja Peeter ühendas kaamera peale sööki teleka külge. Peale video vaatamist oli aeg magama minna, kuigi lapsed arvasid, et homme on vaba päev ja nad võivad veel üleval olla.