15.02.2014

Eile õhtul sõin rosinaid ja Gregor teatas selle peale, et tema tahab hommikul makaronisuppi. Lapsed ärkasid nagu ikka hommikul enne mind ja mängisid mõnda aega oma toas. Peagi tuli neil mõte sööma minna ja nad läksid kahekesi kööki. Läksin neile järgi ja vaatasin, et üks teeb endale võibleiba ja teine võtab helbeid. Ei hakanud meeldetuletama, et keegi tahtis suppi. Hiljem võtsin rosinaid ja Gregorile tuli meelde, et ta tahtis suppi ja ma pidin seda ikkagi keetma. Enne loeti mulle sõnad peale, et palju me ei taha ja üldse rosinaid võiks supi sees rohkem olla. Üldiselt lihtsam oleks olnud ainult rosinad kaussi panna. Kuid me peame varsti poodi minema ja see, et lapsed sõid kõhud korralikult täis on hea. Muidu on poodi jõudes esimene asi mida nad tahavad sai. Eriti meeldivad neil soojad pikad saiad, millede lõhn tungib juba uksest sisse minnes ninna. Ma sööks ise ka pidevalt seda saia, aga varsti annaks ma ise saia mõõdu välja. Kuid samas olen ma kindel, et poodi jõudes tahavad lapsed ikkagi saia saada. Saia probleemis saime lahendatud lõpuks ikkagi kodus. Kuna lapsed ei pesnud korralikult hambaid, siis nad jäävad täna heast-paremast ilma, nii lihtne see ongi. Poes oli nagu ikka palju rahvast ja kõiki asju, mis ma tahtsin loomulikult ei olnud. Tahtsin saada maasikaid, mis pidi olema 0.80 senti pool kilo, aga neid lihtsalt polnud enam. Igakord, kui poes on midagi soodukaga, siis lihtsalt rabatakse, olenemata kas on vaja või mitte. Tegime oma poetiiru ära ja tulime koju. Selleks ajaks oli väljas jälle soe võiks öelda isegi, et palav hakkas, jope võis autosse jätta. Kodus sõime kiirelt lõunat ja ma tegin õhtuks küpsisekoogi valmis. Olen ammu mõelnud, et võiks teha, aga kuidagi ei ole nii kaugele jõudnud. Nüüd on kook kapis ja ootame õhtut. Lapsed tahtsid rattaga sõitma minna, mina mitte. Hommikul tooli peale istudes kargasin sealt püsti, sest jälle on valus istuda. Mulle tundub, et see rattaga sõita ei ole ikka minu jaoks. Või siis tuleb endale teine sadul osta, või äkki ühelpäev ei ole enam valus. Vot hetkel ma ei tea. Üldse tegin ma avastuse, et mul on rattal rehv tühi nii, et ma ei saakski rattaga täna sõita. Esimene päev, kui ma üksinda sõitsin kartsingi kõige rohkem, et rehv läheb katki. Huvitav on see, et eile tuppa tulles oli veel rehv terve. Nii, et Peetril on jälle üks töö ootamas koju jõudes. Mulle tundub kohati, et meid on tabanud needus, pidevalt on rataste rehvid katki. Lapsed võtsid rattad ja mina otsisin rullikud välja, kes see siis niisama ikka välja läheb. Lapsed arvasid, et me võiks vasikate juurde minna Marlen võttis kilekoti kaasa, et hea sinna rohtu korjata, kuidas saa ikka tühjade kätega lähed. Marlen korjaski teeääres koti täis ja seda nad siis vasikatele söötsid. Kott sai tühjaks ja tegime veel ühe tiiru ja tulime koju. Nüüd tahtis Marlen rullitada ja mina viisin rattad tuppa ära. Lapsed läksid maja kõrval olevale mängukale. Kui mina sinna jõudsin oli seal bulgaarlane koos oma lapsega. Mõnda aega mängisid lapsed koos ja tema ise tahtis minuga rääkida. Saime enam vähem teineteisest aru, mida rohkem suhelda seda kiiremini saab keele selgeks. Mõni päev on mul küll tahtmine kõigile öelda, et ma ei viitsi täna rääkida. Ma saan aru, et praktika on minu enda jaoks kasulik, aga vahel tahaks omaette olla. Vahel ei tule kohe sõnad meelde, mida tahad öelda ja siis see teeb mind pahaseks. Tahaks öelda, aga mälu on kuhugile kadunud, ma ei ole veel lootust kaotanud keel selgeks saada. Lapsed sõid õhtusöögi ära ja tahtsid kooki saada, ütlesin, et kooki saab, kui isa tuleb. Nad ei tahtud sellest arusaada, aga ma ei andnud alla. Peagi Peeter helistas ja ütles, et võime talle varsti järgi minna. Selle peale hakkasid lapsed iga minutut küsima, kas me saame juba minema hakata. Lõpuks jõudsime baasi, aga Peeter ei olnud veel kohal, kuid saabus mõned minutid peale meid. Peeter parkis auto ja vaatas, et homseks on talle teine auto koos koormaga ootamas. Koju tulles sõi Peeter ära ja peale seda oli koogi aeg käes. Kook oli hea nagu ikka, hommikuks jäi mõlemale lapsele tükk. Uneaeg tuli kätte ja lapsed läksid magama ja meie ka. Mina jõudsin enne voodisse ja, kui Peeter tuli ütlesin, et toas on liiga valge. Peeter soovitas mul peale mitte võtta. Kui aknakatted on ette tõmmatud, siis magama minnes on toas nii pime, et ei näe mitte midagi. Täna õhtul ei olnud kottpime ja seda ma püüdisingi selgeks teha. Peeter teatas, et tema arust ongi siin pime ja ma võiksin magama jääda. Mina jäin endale kindlaks, panin tule põlema ja läksin teise tuppa. Ja mis mina seal nägin seda, et laua peal põles küünal ja see tekitaski valuses. Peale küünla kustutamist oli toas kottpime, nagu iga õhtu.