14.02.2014

Lapsed said hommikul ärgates kiirelt aru, et isa on kodus ja läksid teda äratama ja juttu rääkima. Mina tuletasin neile meelde, et süüa on vaja ja kooli minna. Nagu ikka jõudsime õigeks ajaks kooli ja ootasime, kuni tunnid hakkavad. Väljas paistis päike ja tundub, et täna tuleb ilus ja soe päev. Sõbranna arvas, et me võiksime õhtupoole midagi teha. Kuna ma ei teadnud, mis me täna teeme, siis ütlesin, et vaatame seda pärast. Tulin koju tagasi, panin pesu kuivama ja läksin magama. Vot olen kohe vahel laisk. Ülesse ärgates sõime hommikust, kui Peetri telefon helises. Logistik helistas ja ütles, et Peeter peab minema konna. Tegemist on nö kiire otsaga. Täna sinna ja homme õhtuks koju tagasi, üks koht, üks laadimine. Läksime koos lastele kooli järgi, et ma saaksin Peetri tööle ära viia. Õue peal küsisin sõbrannalt, kas ta tuleb pärast ennast liigutama. Ta vaatas mind ja ütles, et ei tule. Mina ütlesin, et mina lähen ja tema uuris kas jala või rullikutega. Vaatasin teda ja ütlesin, et ei ma lähen hoopis rattaga. Selle peale oli ta meeldivalt üllatunud, et sul on lõpuks ometi rattas. Ja selle peale aravas ta, et kui rattaga, siis ta tuleb kindlasti. Viisime Peetri baasi ära, kuna mul on homme vaja poodi minna ja ilma autota on see keeruline. Peeter sai juhised kätte nii selleks, kui ka järgmiseks korraks. Õues oli vilus ca 20 kraadi sooja, päikese käes veel rohkem. Igatahes oli isegi minusugusel külmavaresel ülepika aja soe. Peeter läks tööle ja meie tulime koju, kuna lastel oli aeg lõunat süüa. Kuna me jõudsime hilja koju, siis sai lõunapaus kiirelt läbi. Viisin lapsed kooli tagasi ja koju tagasi tulles vahetasin riided, võtsin ratta ja läksin. Ma ei teagi, kui palju me täna sõitsime, aga tempo oli tunduvalt aeglasem. Peale esimest kilomeetrit arvasin ma, et tulen koju tagasi, kuna mul hakkasid jalad valutama. Mida rohkem me sõitsime seda paremaks läks. Igatahes, kui läksin lastele kooli järgi, siis trepist oli valus alla minna. Vaatasin lifti poole ja mõtlesin, et peaks sellega minema. Kuna mulle ei meeldi liftiga sõita, siis lohistasin ennast trepist alla. Peale kahte päeva on mul istmik jälle natukene valus ja tõenäoliselt ma paar päeva ei sõida. Sellist tunnet nagu eile, et ma ei taha enam sõita mul täna ei olnud. Koolipäev sai läbi ja palju lapsed läksid mängukale ja meie loomulikult ka. Sõbranna jäi oma lapsega ja nii me seal aega veetsime. Marlenil jõudis kätte aeg trenni minna, kuid Gregor ei tahtnud ära minna. Marleni klassiõde käib samas ternnis ja oli samuti mängukal. Klassiõde hakkas koos emaga minema ja küsisin, kas nad võtaks Marleni kaasa ja nad olid nõus. Meie istusime veel mõnda aega mängukal, kuna õues oli ilus ilma ja kuidagi ei tahtnud tuppa tulla. Enne Marlenile järgi minemist viisime koolikotid tuppa ja läksime spordimajja. Trenn sai läbi ja hakkasime ära tulema, kui ilmnes, et klassiõe ema ei ole talle järgi tulnud. Mulle meenus, et ma nägin ta ema autot mänguka juures ja kutsusin ta endiga kaasa. Tee peal tegid lapsed avastuse, et keset teed vedeleb surnud rott. Oleks laste teha olnud, siis nad oleks ta ülesse tõstnud ja lähemalt uurinud. Nad tahtsid, et ma ka vaatama tuleks, aga ma ei pea eriti rottidest lugu. Ütlesin, et lähme parem edasi. Kooli juurde ilmnes, et klassiõe ema autot ei ole. Marlen küsis tüdruku käest kas ta teab ema või isa telefoninumbrit. Ilmnes, et numbreid ta ei tea ja mina ütlesin, et lähme spordika poole tagasi. Poolel teel nägime, kuidas ta ema tuli nurgatagant välja ja lehvitas meile. Ema ütles tal, et ta käis autot pesemas ja arvas, et jõuab õigeks ajaks tagasi. Nii, et lõpp hea kõik hea. Meie tulime koju ja lapsed mängisid natukene aega plastiliiniga, kuni neil kõhud tühjaks läksid. Homme pidi Marlen koos eelpool mainitud klassiõega minema üheteise klassiõe juurde. Ja kõik koos pidi nad minema hobustega sõitma. Kuid paraku ilmnes täna, et homne üritus jääb ära. Miks? Põhjus on väga lihtne või, siis ka mitte. Nädala alguses jätsid Marlen ja teised tüdrukt õigel ajal klassi minemata. Õpetajale see ei meeldinud ja nad said karituse. Karistuseks ei tohtinud nad sellel nädala vahetunni ajal kooli mängukale minna. Vaid nad pidi istuma trepide juures, kus õpetajad neid nägid. Tegemist on Marleni esimese pahandusega koolis. Millegipärast teiste tüdrukute emad otsustasid, et lapsed ei ole hästi käitunud ja seetõttu ei saa homme lõbutseda. Mina olin muidugi viimane, kes sellest kuulis. Ma tegin homsed plaanid selle järgi, et Marlen peab kindlaks ajaks kuhugile minema. Nüüd pean plaani jälle ümber tegema, kuna meil on homme rohkem aega. Tüüpiline, kui mingi plaani teed, siis läheb see aia taha. Mõlemad lapsed võtsid raamatu kätte (korda mööda) ja lugesid mulle ette. Ma ei saa mainimata jätta, et Marlen tegi seda vabatahlikult ja omasoovil. Minu jaoks oli see suur rõõm, et Marlen lugeda tahtis. Iga reede käib Marleni klass raamatukogus ja lapsed saavad endale lugemiseks võtta raamatu, täna võetud raamatut Marlen lugeski. Raamatusse on kokku kogutud erinevad kirjad, kaardid. Ühe lehepeal on nö ümbriku sisu tutvustus koos pildiga ja teise lehepeal ümbrikus on kiri või kaart. Marlen luges sisu tutvustuse läbi ja kirjade-kaartide lugemise jättis järgmiste päevade peale. Kuna lapsed olid tublid, siis said nad oma lemmik multikaid vaadata, et keelt õppida. Mingi aja nad vaatasid uisutamist ja, siis ma lubasin neil kanalit vahetada.