13.02.2014

Ärkasin selle peale, et mingi heli segas minu und. Mõtlesin hetke, kuulatasin ja sain aru, et arvuti töötab. Mulle tundus see uskumatu, sest ma tean kindlalt, et pani magama minnes arvuti kinni ja lükkasin kaane alla. Kuna ma olen laisk, siis ei viitsinud ma voodist välja tulla ja jäin ootama, et arvuti ise vait jääks. Ei läinud üldse kaua aega mööda, kui Peetri telefon (eest numbriga) andis teada, et tal saab aku tühjaks. Paraku see heli häris mind rohkem ja ma olin sunnitud ikkagi voodist välja tulema. Lülitasin telefoni välja ja tõstsin arvuti kaane ülesse ja ilmnes, et arvuti töötab!!!??? Ma ei viitsinud selle üle pikemalt mõelda ja läksin voodisse tagasi. Hommikul arvutit avades nägin, et vahepealse ajaga on paar asja muutunud. Ma tean kindlalt, et blogi jäi mul õhtul alla lahti, aga hommikul oli see kinni. Kuidas sai arvuti öösel tööle hakata ma ei tea, sest lapsed magasid ja mina samuti. Ja peale meie kolme ei olnud siin keegi, kuna Peeter on tööl. Uksest sisse ei oleks saanud keegi tulla, kuna mul on võti ees ja, kui võti on ees, siis väljast lahti ei saa. Ühe versioonina mõtlsin, et mõni häkker murdis arvutisse sisse, aga ma ei tea kas, siis arvuti läheb tööle. Ühekorra enne on arvuti veel öösel tööle hakanud, aga tookord jäi ta enne vait, kui ma viitsin kinni panema tulla. Nagu ikka läksid lapsed hommikul kooli ja enne seda tulid tavalised toimetused ära teha. Tundub, et täna tuleb ilus ja soe päev, kuna juba hommikul paistis päike. Vaatasin nagu ikka olümpiat ja täna oli selle olümpia parim päev. Suusatamises läks minu lemmiku hästi ja ta sai kulla. Lõuna ajal olime lastega natukene aega väljas ja, siis tahtsid nad tuppa sööma tulla. Peale sööki jõudsid nad mängida ja lisaks vaatasime jäähokit. Kuna väljas on ilus ilm, siis tekkis mul mõte rattaga sõitma minna. Viisin lapsed kooli, tuli koju vahetasin riided ja läksin. Ma olin juba enne välja mõelnud, kuhu ma tahan sõita ja millise ringi teha. Läksingi sinnapoole, kuhu mõtlesin. Kuid minu puhul oleks mõttest kinnipidamine liiga palju olnud ja nii ma hoopis teise kohta sõitma hakkasin. Ise ma lootsin, et jõuan peagi sellele teele, kuhu plaanis oli. Sõitsin muudkui edasi, kuni asflt sai otsa ja sattusin põllu vahelisele teel. Ma ei lasknud ennast sellest väga segada, kuni olin kindel, et peagi olen hea tee peal tagasi. Paraku ei tulnud mitte ühtegi ärakeeramise kohta ja nii ma edasi läksin. Suur oli minu rõõm, kui jõudsin asfaldi peale tagasi. Eeldasin, et küla peaks olema loetud meetrite pärast ja sealt saan juba koju tagasi sõita. Küla tuli jah, aga enne sõitsin ca kilomeetri. Külla jõudes ma juba teadsin kus kohast ma koju saan. Kuid seda ma sellel hetkel veel ei teadnud, et kodutee saab olema väga raske. Ma ei ole kunagi arusaanud sellest, et miks peab alati tuul vastu olema, aga täna oli jälle. Ma olin selleks ajaks väsinud ja ei tahtnud enam meetritki sõita, aga mul ei olnud valikut. Ja nii ma kodupoole sõitsin ja sõitsin ja lubasin endale, et enam ma rattaga ei sõida. Tavaliselt, kui sõidad autoga, siis ei panegi tähele, et tee tõuseb. Pidin väiksest künkast ülesse sõitma ja see oli tõeline katsumus minu jaoks. Ratta pealt ma ei saanud tulla, kuna autod sõitsid mööda ja endal oleks piinlik olnud väiksest künkast ratas käe kõrval ülesse minna. Sain sealt künkast ülesse ja jõudsin maja ette, oh seda rõõmu. Ratta pealt maha tulles ei tahtnud jalad üldse sõna kuulata, trepikoja ust ei jõudnud lihtsalt lahti lükata. Igatahes olin ma kindel, et mina enam rattaga sõitma ei lähe. Peale pesemas käimist läks enesetunne natukene paremaks, lisaks jõin vett ja sõin natukene. Enne kooli minekut mõtlesin, et äkki peaks homme ka sõitma minema, hahahah. Kas ma homme ka lähen seda ma veel ei tea. Treppist alla minnes tundsin, et jalad on valusad, loodetavasti homme väga hull ei ole. Ma arvan, et sõitsin kuskil 15 kilomeetrit ja selleks kulus natukene alla tunni. Iseenesest ei ole ju palju kilomeetreid, ainult ma oleks võinud sõita aeglasemalt. Minu, kui algaja jaoks oli lihtsalt tempo liiga kiire. Kedagi teist süüdistada peale enda ei ole. Lapsed tulid koolist ja nii me jälle mängukale jäime ja viimastena sealt ära tulime. Marlenil oli kodusekstööks taaskord matemaatika, kuid täna õpikut kaasa ei antud. Ja ülesannete tegemine ei tahtnud ka kuidagi minna. Lõpuks võttis Marlen ennast kokku ja tegi valmis. Lapsed vaatasid õhtul natukene aega multikaid ja läksid magama. Mina jäin veel ülesse ja pidin peagi infarkti ehmatusest saama. Toas oli vaikne ja ma lugesin midagi netist, kui äkki keegi koputas uksele. Üldiselt keegi ei käi keset ööd koputamas ja vot see just ehmataski. Enne, kui jõudsin ukseni kõlas uus koputas ja, siis ma hakkasin juba taipama, kes võib ukse taga olla. Tegin ukse lahti ja seal oligi Peeter, kes tegi üllatuse ja tuli koju. Kusjuures ma ei teadnud, et ta täna koju tuleb. Peeteri reis läks nagu ikka s…ti, sest asjad ei läinud nii nagu eile lubati. Esiteks pidas hommikul sada meetrit enne kliendi juurde jõudmist konna miilits kinni. Kui miilits juba kinni peab, siis leiavad nad ka põhjuse trahvi tegemiseks ja nii läks ka täna. Kuna miilitsaga läks aega, siis see juht, kes pidi mahaandma koorma „kaudus” kuhugile ära. Võib-olla seda juhti ei olnudki ja Peeter pidi ikka ise koorma mahaandma. Ühesõnaga ei midagi meeldivat, kuid lõpuks sai Peeter koorma mahaantud ja sai magama minna. Seejärel jäi ta ootama uusi korraldusi, mida ei tulnud. Lõpuks helistas üks uutest logistikutest ja ta ei saanud aru, et Peetril on koorem maas ja ta ootab uusi korraldusi. Kusjuures Peeter seletas tal seda hispaania keeles. Tükk aega hiljem sai logistik aru, mida Peeter küsis ja ütles, et laadimist ei tule ja tule baasi. Peeter ei uskunud teda, kuna sama logistik on ennegi mööda pannud. Peeter saatis teisele logistikule sõnumi ja, kui sealt tuli sama vastus tuli baasi. Ja nii ta ööseks koju jõudiski ja eks paistab mitu päeva tal kodus olla lubatakse.