11.02.2014

Hommikuks oli tuul vaibunud ja nüüd jääb oodata, millal päike paistma hakkab. Lapsed läksid kooli ja mina hakkasin kohustuslikus korra telekat vaatama. Vahepeal tuli tegeleda kodustetöödega ja sättisime täna natukene asju ümber. Nojaa peale seda loomulikult jälle telekas, kuni oli aeg kooli minna. Lapsed ütlesid hommikul, et me neile järgi minnes võtaks pallid kaasa. Nii me tegime ja läksime palli mängima. Lisaks jõudsime jalutada, kuni jõudsime kooli tänavasse tagasi ja arvasime, et seal on hea mängida. Tingimuseks palli mängu juures oli see, et kõrgele ei tohi lüüa. Alguses läkski kõik ilusti, paar korda läks pall kõrgele, aga midagi ei juhtunud. Kungiks Peeter lõi palli kooliaeda, kus polnud mitte kedagi. Mina soovitasin tal Marlen üle aia aidata ja niimooodi pall tagasi tuua. Keegi minu mõtte peale teist nägu ei teinud ja jäime ootama, kuni keegi õue tuleb. Lapsed, kes päevaks kooli jäävad olid sellel ajal söömas ja pidi peagi õue tulema. Natukene ootamist ja tuli Gregori klassiõde õue ja me kutsusime ta enda juurde. Tema andis meile palli tagasi ja peale seda me rohkem ei mänginud. Tulime tuppa sööma ja teadagi mida vaatama. Mulle tundub, et tegemist on kõige kehvemate olümpiamängudega minu elu jooksul. Lund on vähe, ilm on soe, suusarajad ei kõlba üldse kuhugile. Ma ei mäleta, et kuskil enne oleks nii palju sportlasi ühe päeva ja sõidu jooksul kukkunud. Rääkimata muidugi sellest, et nendel, kellele mina pöialt hoian läheb s….ti. Paraku elu on selline ja teha pole midagi, tuleb loota, et homme on parem päev. Peetril on tööjuurde vaja juba ammu jalanõusid, mis on raudninadega. Me oleme neid käinud poes vaatamas, aga ei ole sobivaid leidnud. Kuna õhtul sadas vihma, kui kooli läksime, siis mõtlesime linna minna. Poes vaatasime jalanõusid ja peagi tuli üks müüja abipakkuma. Müüja otsis sobivate paaride õiged suurused välja ja Peeter proovis jalga. Nagu ikka oli midagi kuskil viga ja tundus, et tuleme sealt tühjade kätega ära. Kuniks Peeter proovis nö viimast välja valitud paari jalga ja oh seda imet…need sobisid. Niisiis on Peetril lõpuks töö jalanõud olemas ja järgmine kord laadima minnes pole probleeme. Enne, kui koju jõudsime helistas logistik ja ütles, et Peeter peab laadima minema. Niisiis kiire õhtusöök, Peetrile asjad kaasa ja läinud ta oligi. Me ei hakanud teda tööle viima, kuna loodetavasti jõuab Peeter veel see nädal tagasi. Ja, kui ei jõua eks ma siis kihutan oma uue ja uhke rattaga autole järgi.