09.02.2014

Hommikul tuli vaadata olümpiat ja peale seda käisime turul. Väljas ei olnud suurem asi ilma ja seega oli turul vähem müüjaid ja ostjaid, kui tavaliselt. Võtsime oma puu-ja juurviljad ära ja tulime koju tagasi. Koju jõudes võtsime rattad ja läksime sõitma. Mina oma loogikaga arvasin, et me teeme tiiru ümber maja ja tuleme koju tagasi. Esimene päev ikkagi ja ei ole ju mõtet üle pingutada. Kuid nagu ikka teeme meie asju vastupidi ja nii me sõitma hakkasimegi. Siin lähedal ehitatakse uut teed, kuhu autoga veel sõitma ei pääse ja jalutamiseks jääb ta natukene kaugeks. Ratastega minna on seega kõige parem ja nii me ka tegime. Sõitsime uue tee peale ja nii need kilomeetrid läksid. Lõpuks jõudsime teise külla välja ja otsustasime teist teed pidi tagasi tulla. Endi meelest valisime kõige otsema tee, naerukoht. Igatahes suutsime sõita kõige pikemat teed pidi, õnneks lapsed ei vingunud. Vahepeal tegime puhkepause, et saaks jalgu puhata. Koju jõudsime selleks ajaks, kui vihma hakkas tibutama. Esimese sõidukorra järel võiks öelda, et tore oli üle paljude aasta rattaga sõita. Meil ei ole Peetriga rattaid väga palju aastaid olnud ja seega ei ole me eriti sõitnud. Nüüd saame hakata sõitmas käima. Enesetunne koju jõudes oli hea ja ainukene koht, mis tunda annab on istmik. Ei ole harjunud sadulas istuma ja eks sai esimese korra kohta liiga pikk maa sõidetud. Peeter vaatas kaardi pealt järgi ja sõitsime maha ca 15 km. Peetriga naersime, et normaalsed inimesed enne harjutavad ja, siis hakkavad sõitma. Meie teeme vastupidi nagu ikka. Peeter arvas, et praegu oleks hea eestis olla, et istuks lumehange. Üldiselt diivani peal külili olla oli täitsa hea, aga istuda eriti ei tahtnud. Diivanil vedeledes tuli uni peale ja peagi Peeter norskas. Mul oli ka tahtmine silm kinni panna, aga ei pannud ja vaatasin telekat. Lapsed mängisid ja ei saanud jätkuvalt aru, miks multikaid ei näe. Ja midagi muud me täna ei teinud.