29.01.2014

Hommikul ärkasin selle peale, et kuulsin kuidas Gregor tuli voodist välja. Esimene mõte oli, et miks ta peab nii vara jälle ärkama ja samal hetkel hakkas kell mängima. Ilmnes, et laps ärkas täpselt õigeaegselt ülesse. Marlen tuli minu juurde ja ütles, et Gregor tahtis teada kas ta võib ärgata. Hahhaaha. Marlen küsis kas täna on see päev, kui ta peab laulu esitama. Kui ma ütlesin, et ei see on homme, siis ta hingas kergendatult. Nii see järjekordne päev meil pihta hakkas. Vaatasin termomeetrit ja ilmnes, et üle mitme nädala näitab see miinust -0.9. Kohutav eks ole, kuid see näit hakkas kiirelt plussi poole minema. Hiljem juhtusin ma vaatama, et eesti temperatuure ja leidsin, et meil on ikka täitsa soe. Kooli jõudes paistis juba päike ja tundus, et tulemas on ilus päev. Enne kodunt välja tulemist panin pesupesema ja koju tagasi jõudes tegin toad korda. Seejärel leidsin lõpuks aega hommikust süüa ja uudiseid lugeda. Lastele kooli järgi minnes paistis päike ja me jäime koos sõbranna ja lastega mängukale. Marlen sai täna koolist koti, kus sees olid hambapasta ja hambahari. Nö kohalik haigekassa jagas algklassilastele selliseid komplekte, et nad saaksid oma jääv hammaste eest hoolt kanda. Gregori klass ei saanud, kuna nemad ei kuulu vastavasse sihtgruppi. Kuigi Gregoril endal ja nii mõnelgi tema klassikaaslasel on jäävhambad. Õnneks see probleemi ei tekitanud ja lapsed pesid pärast hambaid ja kasutasid sama pastat. Võib olla saab Gregor samasuguse komplekti järgmine aasta, elame-näeme. Lõpuks oli aeg tuppa sööma tulla ja Marlen tegi matemaatika kodusetöö ära. Kodune töö sai ilma suurema kisa-kärata tehtud ja peale seda kordasime laulu. Lisaks said lapses natukene telekat vaadata ja juba oligi aega kooli tagasi minna. Mina tulin koju ja toimetasin hakkas vihma tibutama. Enne seda saime olla mängukal, kus oli veel üks laps, ülejäänud olid kõik kuhugile kadunud. Tuppa tulles hakkas Gregor värvima ja Marlen lugema. Marlen luges ühest reast kaks sõna kokku ja, siis võttis mitu rida altpool oleva rea. Luges sealt ka paar sõna ja tahtis hakata oma tingimusi esitama. Ma ennetasin teda juba eos ja ütlesin, et ei ole nii, et ta loeb kolm rida ja peab midagi saama. Näitasin, kui palju ta peaks lugema, et üldse midagi saada võiks. Nagu arvata oli järgnes sellele jonn ja lugemise isu sai otsa. Selle asemel võttis Marlen paberi ja hakkas kirjutama, kuigi jah ei tulnud seegi välja. Mul on kohati tunne, et ma lähen seoses Marleni õppimisega varsti hulluks. Mõni päev on tunne, et juba hakkab asi paremuse poole minema, kui järgmine päev on kaks sammu tagasi. Peale õhtusööki võtsin ma lugemise uuesti kätte ja kamandasin Marleni lauaäärde. Tema muidugi püüdis selgeks teha kõik võimalikke asju nagu alati. Mina jäin endale kindlaks ja nii Marlen raamatu lahti tegi ja lugema hakkas. Mingi osa sai ta loetud ja, siis võttis ta järgmise lehekülje ja hakkas kauplema. Mina tema provokatsioonidele ei allunud ja jäin endale kindlaks, lehekülg tuleb lõpuni lugeda. Marlen hakkas lugema ja iga rea lõpus teatas, et kõik, mina vastu loe edasi. No ja nii me siis kahekesi lauaääres istusime ja oma ajasime. Lisaks ajas Marlen veel pisarad silmist välja ja nuuskas muudkui nina. Tegin talle selgeks, et enne ta ei lähe kuhugile, kui leht on läbi loetud. Ja tal on valida, kas ta loeb kohe või istume siin öösel ka. Kolme rida koos erinevate toimetustega luges ta 20 minutit. Kuid ta sai aru, et ma ei kavatse alla anda ja lõpuks luges lõpuni. Ma ei hakka muidugi rääkimagi, kui pahane ta minu peale oli. Ütlesin ja näitasin, kui palju homme tuleb lugeda. Võib olla piisab sellest, kui olla ise karm ja sundida lugema. Kuigi mulle tundub, et see ei ole õige, aga äkki annab see paremad tulemused. Lisaks küpsetasime piparkooke viimasest tainast, mis kapis oli ja nüüd sellega ühelpool. Nojah, mis siin enam on mõned kuud veel ja on jaanipäev, kaugel see jõulgi enam on. Ma olen optimist, peaks hakkama jõulukinke ostma….varakult. Gregor vedeles pikalt üksinda diivani peal ja vaatas multikaid, Marlen sai samuti peale lugemist multikaid vaadata. Enne magamaminekut kordasime veel laulu ja seekord läks puhta metsa. Kuid head asjad saavad kiirelt otsa ja nii tuli peagi lastel uneaeg kätte. Mina nagu ikka ei taipa normaalsel ajal magama minna. Selleks ajaks, kui ma voodisse ja peaaegu magama jäin saatis Peeter sõnumi. Tema on koos koormaga barstu poole teel ja homme millagi jõuab kohale, kui plaanid ei muutu. Peeter tundis samuti huvi, kuidas laulu õppimine edeneb. Nii ma siis talle vastu kirjutasin ja aruandsin. Läks natukene aega mööda ja Peeter kirjutas uuesti ja loodab temagi, et homme tuleb laul välja.