23.01.2014

Viimastel hommikute tahavad kõik magada ja seega ärkasime taaskord kella peale. Gregor istus ja, kui ma ütlesin, et tuleb sööma hakkata, siis sain vastuseks, et ma molten mida ma süüa taha. Ma soovitasin tal kiiresti mõelda, kuna muidu ei jõua me õigeks ajaks kooli. Lapsed sai söödud, riidesse ja nagu ikka jõudsime õigeks ajaks kooli. Koju tagasi tulles oli aeg ise hommikust sööma hakata ja seejärel kodustetöödega tegelema hakata. Lõunaajal läksime Peetriga lastele kooli järgi ja, kuna väljas oli ilus ilm, siis käisime jalutamas. Ma pean harjutama oma uute jalanõudega käimist, see nõuab natukene harjumist. Ma käin enamus aega kontsaga ja seega madalad jalanõud on minu jaoks harjumatud. Peab ütlema, et käia on nendega päris mõnus ja pika peale võib ära harjuda. Marlen võttis kodusetööd koolist kaasa ja kodus me soovitasime tal need kohe ära teha. Ei ole vaja selgeltnägija olla, et teada saada Marleni vastest. Peeter ütles talle sellepeale, et sa tee praegu ära, siis saame õhtul kauem väljas olla. Ma ei hakka siin kohal üldse Marleni emotsioone ja käitumist kirjeldama. Läks mööda päris palju aega, aga Marlen sai kirjutatud. Tulemus ei olnud kõigeparem ja me leppisime kokku, et õhtul kirjutab ta need lasused uuesti teise paberi peale. Marlen oli sellega nõus, kuna siesta sai läbi, siis viisime lapsed kooli. Ise läksime nagu viimastel päevadel tavaks on saanud jalutama. Jõeääres kohtasime jahimeest, kes läks püss käes ja koer eest joostes võsa poole. Arvatavasti läks ta parte laskma, kuid täpselt me ei tea ja ühtegi pauku seekord ei kuulnud. Mingi hetk tundsin ma, et asi hakkab jamaks minema. Nimelt hakkasid minu uued uhked jalanõud hõõruma ja mõlema kanna peale hakkab vill tulema. Tore! Käia oli suhteliselt ebamugav, aga jalast ära võtta ei saanud ja kuidagi jõudsin lõpuks tuppa. Panin mõlemale jalale plaastrid peale ja välja minnes oli sunnitud teised jalanõud panema. Uued jalanõud võib vist mõneks ajaks ära panna, ei tasu ju esimesel päevl ülepingutada. Peale kooli olime mängukal ja, kuna õues oli soe ja päike paistis, siis oli seal palju teisi lapsi. Peeter sai vahepeal kõne, et ta peab õhtul Madriidi minema. Lõpuks läks päike looja ja väljas läks jahedaks, minul hakkas nagu ikka külm. Tahtsin tuppa tulla, aga kuna teised keegi koju ei läinud, siis ei tulnud meiegi tuppa. Marlen tahtis autost tuua kastiauto ja traktori. Peeter tuletas talle meelde, et Marlen lubas õhtul kirjutama hakata ja küsis, kas tal on see veel meeles. Marlen ütles, et jah ta mäletab ja teeb selle toas ära, põhiline, et ta saaks autost asjad võtta. Lapsed mängisid ja mina tulin tuppa süüa tegema, Peeter jäi lastega õue. Peagi hakkas väljas pimedaks minema ja lapsed läksid kodudesse ja meie omad tulid tuppa. Peeter tuletas toas Marlenile meelde, et ta lubas kirjutama hakata. Selle peale tuli tavaline jutt, et miks ma pean seda tegema jne. Seletas Peeter talle, et oma lubadustest peab kinnipidama ja tegin seda mina. Kasu ei olnud. Marlen jõudis igaasja peale esitada vastulause ja nii võttis kirjutama hakkamine terve igaviku aega. Muidugi sai Marlen need laused lõpuks tehtud ja meie Peetriga hunniku hallekarvu juurde. Tegime Marlenile selgeks, et kui koolitööd ei ole korralikult tehtud, siis jääb õues ja trennis käimine ära. Selle peale tuli ainult vingumine ja ei midagi tarka. Igapäevaga lähevad ilma ilusamaks ja õhtud valgemaks ja lapsed hakkavad rohkem väljas olema. Paraku ei saa Marlen olla õues, kui ta ei saa oma koolitöid tehtud. Pole ju mõeldav, et me istume temaga pool ööd sellepärast üleval. Niisiis tuleb leida võimalus, et ta hakkaks arusaama, et kõigepealt tuleb ära õppida ja, siis alles saab õue. Kuidas seda talle selgeks küll teha me Peetriga ei tea, kuid tahaks väga teada. Huvitav on see, et Gregoriga meil sellist probleemi ei ole. Gregor võtab ise kausta vahelt paberid välja ja hakkab lugema. Samuti tahab tai se kirjutada. Jõuaks Marlen ka selleni ja saaks õpitud ilma, et kõigil närvid krussis on. Kuna me ei tea, kui kauaks Peeter ära läheb, siis otsustasime, et me viime ta tööle ja auto jääb meile. Läksime kõik koos, sest auto pidi jõudma enne laste magamaminekut. Kohapeale jõudes ja kella vaadates ilmnes, et auto ei ole veel kohal. Kell muukui läks ja autot ei kuskil. Üks töötaja nägi Peetrit, helistas ja uuris kaugel auto on, vastuseks oli ca 20-25 minutiga jõuab. Kuigi kell oli jõuab nii palju, et lapsed peaks voodisse minema hakkama jäime ootama. Ehk see üks hiljem magama minek ei tee midagi hullu ja homme on juba reede. Juba poole tunni möödudes jõudis auto kohale. Peeter võttis oma asjad ja meie tulime koju. Lapsed pesid kiiresti hambad ja läksid magama. Peeter helistas hiljem ja ütles, et see juht kes talle auto tõi pidi olema meie korteriomaniku sugulane. Ja nende firmasse on ta alles hiljuti tööle tulnud, kuna Peeter ei ole teda enne näinud. Peeter ütles, et tal on vaja paljudes kohtades mahaanda ja, kuidas see kõik õnnestub selgub juba homme. Mina nagu ikka ei taibanud normaalse ajal magama minna, kuid see ei ole enam uudis.