13.01.2014

Ärkasime täna äratuskella peale ja aknakatteid eest ära tõmmates oleks edasi magada tahtnud. Väljas on pilves ja tibutab vihma, seega jälle kehv suusailm. Kuidagi said lapsed söödud, pestud ja riidesse ja ma viisin nad kooli. Enne uksest välja minemist ütles Gregor Marlenile, et ärme enam kakle. Ja nad lubasid taaskord, et nad hakkavad ilusti käituma Mina arvasin selle peale, et ma ei usu enne kui seda näe. Lisasin veel juurde, et vaevalt neil see kauem, kui lõunani meeles seisab ja hiljemalt 5 minutit peale koju jõudmist nad jälle kaklevad. Hiljem tuli mul mõte, et peaks laskma neil kirjutada paberi, kus on kirjas, et nad enam ei kakle. Ja pärast on hea neile seda näidata ja meeldetuletada. Koju tulles suutsid lapsed enam vähem normaalselt käituda ja me vaatasime telekast isa lemmik filmi. Peale tundide lõppu pidi Gregor minema meesteklubisse. Klassist välja tulles ootas õpetaja koos teiste lastega teda klassi kõrval. Gregor hakkas sinna poole minema, aga õpetaja ütles, et koju tuleb minna ja saatis teda minupoole. Teine õpetaja kõrvalt nägi seda ja ütles, et Gregor tuleb temaga. Selle peale ütles õpetaja Gregorile, et ütle emale head aega ja mine. Gregor läks klubisse ja meie Marleiga tulime koju. Tegin Marlenile teepeal selgeks, et praegu on heat al lugeda, kuna Gregorit ei ole kodus. Selle asemel sain pika loengu sellest, kui tüütu ma olen ja üldsegi tema oskab lugeda. Sellist vestlust jagus meil pikaks ajaks. Tuppa jõudes oli Marlenil kõhttühi ja ta tahtis sokolaadisai ja seletas kõik võimalike vabandusi edasi. Lugemiseni me ei jõudnudki, kuna enne sai aeg otsa ja tuli Gregorile järgi minna. Vahepeal oli vihm järgi jäänud, Marlen pani kummikud jalga. Gregor arvas, et me võiksime jalutama minna ja natukene hiljem läksime tuppa, et ta saaks samuti kummikud jalga panna. Seejärel olime maja ees, kus olid porilombid ja lapsed lükkasid oksetega vett lombist välja. Lisaks panid nad kive vette ja püüdsid neid katki astuda. Kuna me olime kodu juures, siis ma ei hakanud neid keelama. Mõtlesin, kui juhtuvad vette kukkuma või märjaks saama, siis ei ole kaugel koju minna. Peagi tuli üks meie külaelanik ja küsis, miks lapsed vees ei jookse ja vees ei trambi. Lisaks näitas ta lastele ette, kuidas seda tegema peaks, lapsed vaatasid seda imestunud nägudega pealt. Kuna ettenäitaja on kuskil 65-70 aasta vanuses. Gregor mõtles natukene ja jooksis läbi lombi ja nii andekalt, et vesi lendas kummikusse. Gregor teatas, et tal on jalg märg ja me peame tuppa minema. Õues hakkaski juba pimedaks minema ja oligi parasaeg koju minna. Peeter ütles, et tal on ca tunnikene laadimiskohta sõita. Kas ta jõuab koju enne, kui lapsed magama lähevad me veel ei tea, aga saame peagi teada. Lapsed vaatasid natukene aega multikaid ja oligi aeg magama minna. Mõned minutid peale laste voodisse minekut tuli Peeter koju ja seega said nad isaga natukene rääkida. Peetril on uus koorem peal, aga keegi ei ole talle öelnud, millal ta selle maha peab andma. Õigem oleks öelda, et keegi isegi ei öelnud, et ta peab koorma peale võtma. Keegi ei tundnud terve tänase päeva huvi, kuidas Peetril läheb või millega ta tegeleb.