06.01.2014

Lapsed tõmbasid nagu arvata oli aknakatte ära ja nägi kotti rõdul. Gregor teatas kohe, et seal on kingitused. Ma tulin voodist välja uurima, mis meil seal rõdul on ja ütlsin, et ju kuskilt on praht lihtsalt lennanud. Gregor jäi endale kindlaks ja ütles, et need on kingitused. Seega olin ma sunnitud koti tuppa tõstma ja oh seda imet seal olidki kingitused. Rõõmu jätkus kauemaks ja nii nad mängima jälle kord hakkasid. Sõbranna küsis kas me tahame nendega jalutama minna ja me olime nõus. Peeter teatas, et tema ei viitsi tulle ja lubas hoopis koristama hakata. Välja jõudes ilmnes, et seal on soojem, kui ma arvasin ja nii ma jopet vahetama läksin. Lapsed ütlesid, et neil ei ole palav ja seega nemad tuppa ei tulnud. Peeter sai toad korda ja tuli õue ja mängis lastega jalgpalli. Selle peale hakkas lastel palav ja nad läksid kõik koos tuppa riideid vahetama. Tagasi tulles suutsid nad palli luau kooliaeda ja Marlen ronis üle aia. Seda vaatasid pealt Peeter, Gregor sõbranna mees koos oma pojaga. Ja ainukene naisterahvas pidi kastanid tulest välja tooma. Igatahes sai Marlen käidud, alla ei kukkunud ja pall tõi tagasi. Mängukal läks igavaks ja läksime jõeäärde jalutama. Lapsed võtsid endale pillroo oksad kätte ja jooksid nendega ringi. Lisaks lükasid nad nendega lompidest vett välja. Pidevalt oli tunne, et keegi saab varsti oksaga pihta, kuna lapsed ei oska ju vaadata. Sõbranna poeg virutas mulle lõpuks vastu jalga. Hiljem võttis sõbranna ise oksa, panin otsa maha ja hüppas. Ja palju ei jäänud puudu, et ta oleks mulle silmaauku maandud. Rohkem õnnetusi ei juhtunud ja me tulime koju ära. Peale lõunasööki võtsime rattad ja läksime õue tagasi. Läksime teise linna otsa jalutama ja Peeter tegi lastele pilliroost mõõgad. Need meeldisid lastele väga ja me lubasime neil need tuppa kaasa võtta. Tuppa tagasi tulles oli väljas juba pime ja lisaks oli Marlenil vaja lugeda. Õhtul vaatasid lapsed multikaid ja läksid varem magama, kui eelnevatel päevadel.