06.01.2014

Lapsed tõmbasid nagu arvata oli aknakatte ära ja nägi kotti rõdul. Gregor teatas kohe, et seal on kingitused. Ma tulin voodist välja uurima, mis meil seal rõdul on ja ütlsin, et ju kuskilt on praht lihtsalt lennanud. Gregor jäi endale kindlaks ja ütles, et need on kingitused. Seega olin ma sunnitud koti tuppa tõstma ja oh seda imet seal olidki kingitused. Rõõmu jätkus kauemaks ja nii nad mängima jälle kord hakkasid. Sõbranna küsis kas me tahame nendega jalutama minna ja me olime nõus. Peeter teatas, et tema ei viitsi tulle ja lubas hoopis koristama hakata. Välja jõudes ilmnes, et seal on soojem, kui ma arvasin ja nii ma jopet vahetama läksin. Lapsed ütlesid, et neil ei ole palav ja seega nemad tuppa ei tulnud. Peeter sai toad korda ja tuli õue ja mängis lastega jalgpalli. Selle peale hakkas lastel palav ja nad läksid kõik koos tuppa riideid vahetama. Tagasi tulles suutsid nad palli luau kooliaeda ja Marlen ronis üle aia. Seda vaatasid pealt Peeter, Gregor sõbranna mees koos oma pojaga. Ja ainukene naisterahvas pidi kastanid tulest välja tooma. Igatahes sai Marlen käidud, alla ei kukkunud ja pall tõi tagasi. Mängukal läks igavaks ja läksime jõeäärde jalutama. Lapsed võtsid endale pillroo oksad kätte ja jooksid nendega ringi. Lisaks lükasid nad nendega lompidest vett välja. Pidevalt oli tunne, et keegi saab varsti oksaga pihta, kuna lapsed ei oska ju vaadata. Sõbranna poeg virutas mulle lõpuks vastu jalga. Hiljem võttis sõbranna ise oksa, panin otsa maha ja hüppas. Ja palju ei jäänud puudu, et ta oleks mulle silmaauku maandud. Rohkem õnnetusi ei juhtunud ja me tulime koju ära. Peale lõunasööki võtsime rattad ja läksime õue tagasi. Läksime teise linna otsa jalutama ja Peeter tegi lastele pilliroost mõõgad. Need meeldisid lastele väga ja me lubasime neil need tuppa kaasa võtta. Tuppa tagasi tulles oli väljas juba pime ja lisaks oli Marlenil vaja lugeda. Õhtul vaatasid lapsed multikaid ja läksid varem magama, kui eelnevatel päevadel.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

Marlen vingus hommikul jälle, et midagi ei ole süüa. Sink on otsas ja ei saa sinki ja praemune teha, samuti ei olnud tema jaoks sobivat jogurtit. Uskumatu. Gregor see eest leidis endale sobiva söögi ja hakkas sööma. Mina panin nagu ikka neile söögid-joogid kaasa ja viisin nad kooli. Tagasi tulles oli meil Peetriga aega hommikust süüa, vaadata-oodata, mis päeval meile pakkuda on. Kuna keegi ei helistanud, siis ütlesin, et meil oleks vaja poes ära käia. Ja seda me ka tegime ja homme hommikul ei tohiks Marlenil söögiga probleeme olla. Kuid selles ei saa kunagi kindel olla. Kool sai läbi ja lapsed tulid koju, olime natukene aega väljas ja, siis läksime linnavalitsusse. Enne meid oli üks inimene, kes seletas ja küsis sekretärilt koguaeg midagi. Kui me olime seal juba mõndaaega seisnud, siis ütles ta sekretärile, et see küsiks, mis me tahame. Ütlesime, mis meil vaja on ja paar minutit hiljem oli meil vajalik paber olemas. Seega võisime koju sööma tulla. Lapsed läksid kooli tagasi, Peeter si...
Lisateave

Lihtsalt üks jutt.

 Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas peaks ühest teemast kirjutama. Teema mõte on märgata ja vajadusel/ võimalusel teisi aidata. Üldiselt ei meeldi mulle ennast kiita või öelda vot mina tegin seda. Eelistan selle kohapeal tagasihoidlikuks jääda. Lugu ise on lihtne. Käisin üks päev poes, väike küla pood (mitte meie külas). Minu ees olid kolm last, kuskil 10-13 aastased. Hakkasid nemad maksma ja tuli välja, et neil pole piisavalt raha. Müüja küsis neilt, millisest ostust nad loobuvad, arutasid omavahel. Lõpuks otsustasid lapsed ühest joogist loobuda. Mina küsisin lastelt, kui palju neil puudu jääb. Tuli välja, et 0.15 senti. Ütlesin, et ma annan neile selle raha. Lapsed oli rõõmsad ja tänasid mind. Müüja oli üllatunud, et ma lapsi aitasin. Ma oleksin suurema summa ka andnud. Alati ei saa mõelda ainult raha peale. Tähtis on märgata ja aidata inimesi, kes on meie kõrval. Ära antud summa ei olnud suur ja ma ei jäänud seepärast vaesemaks. Kuid ma sain aidata kedagi ja see on peamine. Ku...
Lisateave

22.04.2016

Kujutis
Päevad ei ole vennad ja nii algas tänane hommik Marleni soolokontserdiga. Köha hakkab ära minema, aga vahepeal on ikka vaja köhida. Loomulikult on vaja seda tegema hakata kella 7 hommikul. Võiks ju tunni kauem oodata. See ajas omakord Gregori üles ja nii nad jälle liiga vara üleval olid. Ausõna ma annan neile varsti unerohtu, et nad ise magaks ja teistel ka magada laseks. Võimaluse korral läheks ma hoopis puhkusele kuhugile….soojalemaale. Minu helesinine unistus, aga ma ei hakka siin kohal sellest rääkima. Ees on ootamas tegus päev ja, kuidas see läheb näitab aeg. Hommik kulges vaikuses nagu ikka, mõned kodusedtööd ja kõik. Söögi tegin valmis, lastel käisin koolis järgi. Ei midagi huvitavat. Peale lõunat tuleb kontsert ja õhtul peale trenni läheme linna. Lapsed läksid peale lõunat kooli ja sealt edasi nö kohalikku kultuurikeskusesse, kus toimub kontsert. Mina selles eest viisin Peetri tund aega varem tööle tagasi, kuna mul on pärast autot vaja. Ja hiljem sellele järgi minna ei ole või...
Lisateave