05.01.2014

Kas keegi teab, mis päev täna on? Täna möödub aasta sellest päevast, kui me oma asjad autosse panime, karavani järgi võtsime ja teele asusime. Uskumatu ja ongi juba aasta täis, ma ei saa aru kuhu see aega on kadunud. Tegelikult oli kogu see siia tulemine ja karavani elu huvitav kogemus ja me ei kahetse seda. Nagu ikka pühapäeviti käisime täna ka turul. Huvitav oli see, et rahavast ei olnud eriti palju ja parklas oli mitu vaba kohta. Peeter ei suutnud otsustada kohe kuhu autot parkida.  Tegime tiiru turule peale ja saime puu-juurviljad ostetud. Ma ei tea kas ma olen seda enne maininud, miks me puu-juurvilju turult ostmas käima. Põhjus on lihtne turul on suurem valik ja hinnad on kohati mitu korda odavamad võrreldes poega. Kvaliteedi pooles ei jää nad poe omadele alla. Näiteks maksavad poes mandariidinid (eile vaatasin) 1.25 kilo, turul sai 3 kilo kõige odavamas kohas kätte 1.- Seal olid väiksed mandariinid ja meie neid ei võtnud. Muudel asjadel tulevad analoogsed hinnad vahed. Peale turgu tulime koju ja tegime õunakooki. Peagi läksime õue jalutama ja jõudsime jõeäärde. Kuna me tuldud teed ei tahtnud tagasi tulla, siis mõtlesime põllu pealt tulla. Tee peal vaatasime, et maas on huvitavad jäljed. Jõudsime järeldusele, et need on sea omad ja lisaks neile olid veel koera jäljed. Väljas hakkas hämaraks minema ja jäi loota, et me mõne seaga põllu peal kokku ei juhtu. Läksime edasi ja kuulsime pauke, keegi lasi jõeääres parte. Huvitav on see, et siin on kokkulepe, et neid parte, kes on jõeääres ei lasta. Pauke tuli veel ja meie ületasime samal ajal põldu. Kuna ma saan meie tegevused kirja panna, siis tuleb välja, et sigadega me ei kohtunud. Jõudsime lõpuks tee peale ja kuulsime, et linnaraadiost tuleb mingi jutt. Kahjuks olime me nii kaugel, et jutt sisu me ei kuulnud. Kuigi imelik oli see, et pühapäeva õhtul sealt midagi tuleb, tavaliselt on ainult tööpäevadel. Järgmisena hakkas muusikat tulema ja see tekitas meis juba huvi. Järelikult linnas toimub midagi, kuna homme on hispaanlaste suurim püha “tres reis” ehk kolmekuningapäev. Mulle tuli meelde, et millagi oli postkastis paber pühade ajal toimuvata ürituste kohta. Enne koju tulekut vaatasime, et linnavalitsuse ette on pandud kolm tooli. Seega võis järeldada ainult ühte, midagi hakkab toimuma. Vaatasime kodus järgi, et natukese aja päras tulevad linna kolm kuningat. Läksime välja tagasi ja nägime, et tänav on rahvast täis, kusjuures palju oli võõraid inimesi. Palju oleks palutud olnud, et üritus oleks hakanud õige aegselt, aga lõpuks tundus, et midagi hakkab toimuma. Kaugustest oli näha, et mingid tõrvikud tulevad meiepoole. Lähemale jõudes oli näha juba, et sealt tulevad hobused ja päris palju inimesi. Tulid kolm kuningat punane, sinine ja must, kes istusid hobuste peal. Hobused olid hästi ilusad, kuigi üks oli suhteliselt arg, aga eks rahvamass tekitas hirmu. Kuningatel olid saatjaskonnad kaasas ja tõrvikutega valgus. Rahavas hakkas nende järgi minema ja sama tegime meie ka. Kogu see rahvas läks mööda tänavaid ja lõpuk jõuti kiriku juurde. Kuningad istusid hobuste seljas ja lehvitasid rahvale. Natukene hiljem tulid nad alla ja läksid kirikusse ja inimesed järgi. Meie ei hakanud kirikusse sisse minema, kuna me ei oleks sinna mahtunud. Osa inimesi jäi koos meiega välja. Lisaks olid tänava peal 3 sõiduautot järelhaagistega, mis olid kingitusi täis. Selle peale tekkis meil suur jama. Me teadsime küll, et siin toovad kuningad lastele kinke. Ja kingid tuleb viia enne ühte kohta ja, siis tuuakse need lastele koju. Mina muidugi unustasin selle ära ja nüüd ei teadnud me kuidas edasi käituda. Mul tekkis hirm, et äkki hakatakse lastele linnavalitsuse ees kinke jagama. Ja kuidas me enda lastele selgeks teeme miks nemad ei saa. Mõtlesime, et ootame ja vaatame, mis edasi hakkab saama. Peagi tuldi kirikust välja ja kuningad istusid hobuste selga ja läksid linnavalitsuse ette. Inimesed läksid nende järgi ja meie samuti. Minul hakkas külm ja ma otsustasin koju minna. Lisaks mõtlesime, et panen laste kingid ukse taha ja koju tulles nad leiavad need. Mõeldud-tehtud. Peagi helistas Peeter ja ütles, et võn kingid ära võtta. Ilmnes, et lapsed käivad kuningate juures juttu rääkimas ja kinki ei saa keegi. Tõstsin kingid hoopis rõdule ja küll nad hommiku aknakatet eest tõmmates need leiavad. Ei läinud kaua mööda, kui Peeter helistas, et ma fotoka võtaks ja tagasi tuleks. Ja seda kõike veel kiirelt teeksin, kuna meie lapsed hakavad kuningateni jõudma. Võtsin fotoka, panin jope peale ja tormasin kohale ja jõudsin õigeks ajaks. Peeter ütles, et tal oli lastega jutuajamine olnud ja ta oli öelnud, et nad peavad minema kuningate juurde. Kuna muidu kuningad äkki ei tea, et Marlen ja Gregor siin elavad. Gregor oli sellega koha nõus olnud ja tahtis minna. Mineku ajaks sai tal julgus otsa ja nad ei tahtnud kumbki minna. Läksin nendega kaasa ja nad sai mõlemad kuninga süles istuda ja juttu rääkida. Peeter tegi neist pilte ja lapsed said kommi. Enne unustasin ära, et kuningad loopisid juba hobuste seljas olla tänavatele komme ja lapsed korjasid neid. Igatahes on meil neid kotis päris paljuu ja komme me see aasta ostma ei pea. Sellega sai üritus otsa ja rahvas oli kodudesse ära läinud ja läksime meiegi. Ja nii see päevakene jälle läbi sai.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.