27.12.2013

Jälle olid lapsed need, kes hommikul magada ei taibanud. Lubasin neil multikaid vaadata ja peagi läksin ise pannkokke tegema. Hommikul oli suureks probleemiks päkapikusokkide kadumine, seal kus eile sokid olid neid hommikul ei olnud. Mina panin eile sokid kõrgema riiuli peale asjade alla ja lapsed ei leidnud. Tegime neile selgeks, et ju päkapikud ei viitsi enam midagi tuua ja te ei kuula piisavalt sõnu ja nad viisid sokid ära. Pikka kurvastamist ei olnud ja otsima nad ka ei hakanud. Ma ei saanud neile öelda, et vaadake kõrgemale, eks näis, millal nad ülesse leiavad. Tuul oli tänaseks vaibunud ja seega oli parasaeg minna õue jalutama. Marlen võttis kaarid ka kaasa, et äkki õnnestub mõnele lapsele ära anda, nii ka läks ja kaks kaarti on jälle vähem. Hiljem tahtsin ma linna poodi minna ja sinna me minema hakkasimegi. Poole tee peal tekkis mul mõte, et läheks täna hoopis teise linna. Meil on siin läbiümbruses päris palju kohti, kus me ei ole veel käinud. Nii musta linna, kui see ei olnud me enne näinud, kõik kohad olid täis prahti. Otseloomulikult õnnestus meil autoga sattuda kitsastesse vanalinna tänavatesse sõitma. Üksmeelselt jõudsime järeldusele, et puudu on veel karavan ja, siis oleks sõit vanalinnas täiuslik. Ühe tänava peal keeras mingi taat oma auto meie poole ja hakkas meie poole sõitma. Kuna tänav oli kitsas, siis Peeter tagurdas, et taat mööda saaks sõita. Selle asemel, et taat oleks sõitnud nö otse ja lasknud meil mööda minna keeras ta meie poole. Peetril ei olnud enam kuhugile minna, aga taat muudkui tuli meie poole. Mul oli juba selline tunne, et see taat sõidab meil lihtsalt auto katki. Taat kuhugile mujale ei läinud ja nii me kõik tee peal seisime. Reeglite järgi oleks pidanud taat minema otse edasi ja ringi peal tagasi pöörde tegema ja, siis sinna sõitma kus meie olime. Tema sõitis hoopis vastassuunas ja arvas, et kõik on hästi. Muidugi väärib ära mainimist ka see, et see taat oli väga vana. Igatahes õnnestus Peetril veel natukene tagurdada ja me sõitsime ise sealt ära, kaua saa jõuad oodata mingi “sõidumeistri” järgi. Hiljem käisime veel toidupoest läbi ja nii see õhtu jälle kätte jõudis. Lapsed läksid magama ja mina mõtlesin vaadata, mis telekast tuleb. Ja, mis ma sealt leidsin, oma lemmik filmi. Nii me, siis Peetriga vaatasime filmi, kusjuures see on üks väheseid filme, mida me oleme see aasta vaadanud.