25.12.2013

Hommik nagu hommik ikka ilma eriliste juhtumiteta. Kellegil kuhugile kiiret ei olnud ja nii me veetsime rahuliku tubase hommiku. Lõpuks sai sellest istumisest kõrini ja läksime välja jalutama, kuna Marlen tahtis karate jagada. Ühe kaardi sai Marlen ära panna ja nüüd on kõigile, kelle elukohta me teame kaardid viidud. Mina tegin seejärel ettepaneku, et võiks linna jalutama minna. Enne minekut käisime toast läbi ja sõime lõunat, sest mine tea kauaks me linna jääme. Teed olid tühjad, mõned üksikud autod sõitsid, kuid parklas kuhu me parkisime ikka autosid oli. Samuti oli linnas näha inimesi jalutamas, kuid mitte eriti palju. Eks kõik ole pühade ajal sugulaste-tuttavate juures. Meie see eest saame nautida seda, et ei pea kellegi juurde minema. Tavaliselt on see, et tuleb ennast pühade ajal sugulaste vahel jagada, kelle juurde millisel päeval lähed. Rääkimata sellest, et igalpool pead sööma, mis pikapeale muutub kurnavaks. Niisiis oli vaheldusemõttes lihtsalt jalutada ja päeva nautida tore vaheldus. Pühade puhul on siin kõik kohad suletud, sest ka müüjad on inimesed. Isegi jõuluturg oli kinni ja uisuväljak. Meie jaoks on see jätkuvalt imelik, kuna eestis on kõik kohad ju lahati, kuid me hakkame sellega juba harjuma. Me oleme eelnevatel aastatel Tallinna vanalinnas jõulude ajal käinud ja seal on palju inimesi ja kõik kohad on avatud. Kuid teisel maal on teised kombed ja midagi ei ole teha. Üldse ei olnud ju selles midagi halba, et kõik kohad olid kinni, sest niisama jalutada on hea, eriti peale sööki. Vahepeal tibutas vihma ja Gregor arvas, et me peaksime autosse minema. Selleks ajaks, kui me auto juurde jõudsime oli vihm järgi jäänud ja päike tuli pilve tagant välja. Koju tulles panin õunakoogi ahju ja hakkasin õhtusööki soojendama. Mulle meeldin pühade ajal rohkem süüa teha, siis on hea võtta ja soojaks teha. Ahjah selle ajaga, mis me linnas käisime olid meil päkapikud käinud ja lastele kingid toonud. Lastel oli muidugi heameel ja uute asjadega jagus mõneks ajaks tegevust. Kõiki kinke nad täna kätte ei saanud, sest kolmekuningapäeval, kui siin kinke jagatakse on ka vaja neile midagi anda. Marlen sai kaua oodatud ja palutud nukuvankri ja tal oli selle üle väga heameel. Gregorile on alati kerge kinke teha, tuleb autod ülevaadata ja mõni osta. Nii me tegime ka seekord ja Gregor sai komplekti autodega, kui ma ei eksi, siis oli seal 15 autot. Lisaks sai Gregor uue padja, kuna seda on ta ammu tahtnud. Nüüd saab Gregor parkimismajja autosid hulgim panna nii, et varsti jääb parkal väikseks ja peab suurema vaatama. Üldse oleme püüdnud kinkida neile asju, mis on praktilised ja vajalikud. Me ei ole näinud mõtet osta mingit hitt kaupa, kuna kõik seda teevad. Pealegi on lastel heameel iga kingi üle. Esikus seisis lõpuks suur karp (vankri oma), kus olid pakkepaberid ja autode karbid sees. See karp ootas, et keegi läheks ja viiks ta prügikasti õue ära. Ma pakkusin kõigile korduvalt välja, et see oleks vaja õue viia, aga keegi ei teinud sellest välja. Peale õhtusööki arvas Peeter, et peaks õue minema. Lapsed olid ennast selleks ajaks teleka ette istunud ja teatasid, et nemad ei taha tulla. Meie panime ennast riidesse, lugesime lastele sõnad peale ja läksime kahekesi välja. Ei ole vaja öelda, et me oleme vastutustundetud lapsevanemad, kuna jätame lapsed üksi koju. Minu meelest peavad lapsed harjuma üksi kodus olemisega. Meie tegime linnale mõned tiirud peale ja tulime tuppa, lapsed vaatasid jätkuvalt multikaid. Esimese asjana ütlsid nad, et nad ei teinud pahandust ja see oli tõsi. Seega võib/peab neid vahel üksinda koju jätma. Peale pesemas käimist jõudiski kätte laste uneaeg ja meie istusime laste asemel teleka ette. Me ei jõua ära oodata, millal saame oma teleka remondist kätte ja saaks vahel telekat vaadata. Hetkel on meil väike telekas ja meile ei meeldi seda vaadata.