16.12.2013

Öösel hakkas Marlen köhima ja see ei tahtnud mitte kuidagi üle minna. Soovitasin tal võtta soolakott ja hingata, mille peale Marlen ütles, et ta ei leia. Vaatasin ise voodisse ja oh seda imet mina leidsin ülesse. Niisiis võttis Marlen koti ja hakkas hingama ja peagi oli vaikus majas. Hommikul tuli Gregor ja küsis, kas ta võib ülesse ärgata. Vaatasin, et mõned minutid on ärkamiseni aega ja tõusime koos ülesse. Gregor võttis helbed ja jogurti hommikusöögiks, aga Marleni polnud kuskil näha. Läksin lastetuppa ja vaatasin, et Marlen alles magab ja olin sunnitud ta ülesse ajama. Küsisin Marlenilt, mis ta süüa tahab ja tema sooviks oli praemuna. Tegin Marlenile söögivalmis ja samal ajal panin kooli söögid-joogid kottidesse. Ja oligi aeg hakata kooli minema, õues ootas meid udu. Koju tagasi tulles tegin lõunasöögi valmis ja koristasin toad ära ja seejärel läksin magama. Ülesse ärgates ja aknakatted eest ära tõmmates oli välja kuidagi valge ja tundus, et päike paistab. Mõtlesin, et see ei ole võimalik ja ma alles magan ja näen seda unes. Kuid voodist välja tulles ilmnes, et päike on välja tulnud ja sininist taevast on näha, mis on viimaste nädalate jooksul ime. Enne, kui toast välja läksin helistas sõbranna ja küsis, kas ma saan tema lapse koolist ära võtta, kuna ta on linnas ja ei jõua õigeks ajaks koju. Loomulikult saan ma tema lapse võtta ja mängukal mõndaaega olla. Koolis rääkisin veel Gregori õpetajaga ja uurisin, milline päev on parim kooli koogi viimiseks, kuna Gregoril on see nädal sünnipäev. Kuna on kooli viimane nädal enne vaheaega, siis on neil mitmeid üritusi plaanis ja Gregori sünnipäeva hommik tuleb kolmapäeval. Seega tuleb homme õhtul hakata kooki küpsetama, millist ei ole ma veel kindel. Pean veel Gregoriga läbirääkimisi pidama ja vaatama, mille ta lõpuks valib. Olime peale kooli natukene aega õues, sest ilm oli tõesti ilus ja mina ei oleks üldse tuppa tulnud. Kuid lapsed arvasid, et me võiks tuppa minna ja sõbrale tuli ema järgi ja nemad läksid ka koju. Panin lastele söögi lauale ja ise läksin korraks kööki. Tagasi tulles vaatasin, et salat on kõik taldrikutesse pandud ja soojatoitu pole peaaegu puudutatudki. Seletasin neile, et salat ei ole ainukene toit ja selleks, et nad jõuaksid koolis olla ja kasvada vajavad nad soojasööki. Igatahes söödi lõpuks kõik ära ja edasipidi lubasin ma vähem salatit panna. Natukene hiljem vaatasin välja ja ilmnes, et kaks tundi kestnud ilus ilm on läbi ja udu on tagasi tulnud. Seejärel läksid lapsed kooli tagasi ja mina tundi, kus tegelesime täna kordamisega. Enam vähem sain asjaga hakkama, kuigi oleks paremini tahtnud. Paljud sõnad on sellised, et ma tean neid, aga vot ei tule vajalikul hetkel meelde. Ma olen kindel, kui kasutaks neid igapäevaselt, siis ei oleks probleemi. Mõne ajamöödudes tulid kaks õpetajat raamatukokku (seal on meil tund) ja hakkasid midagi toimetama. Mulle see üldse ei meeldinud, kuna ma ei tundnud ennast vabalt ja pinge tuli peale. Ma olen harjunud, et tunni ajal oleme õpetajaga kahekesi ja kõrvalisi isikuid seal ei ole. Mõistusega võttes saan ma aru, et õpetajatel on heameel, et mul on õpetaja ja ma suudan arusaada keelest ja natukene rääkida. Ja nagu neist õpetajatest oleks veel vähe olnud, siis tuli sinna üks õpilane lisaks. See vaatas mind imeliku näoga, et suur inimene ja ei oska keelt. Nii, et ma oleks heameelega tulnud tunnist ära, aga püüdsin rahulikuks jääda ja asja lõpuni viia. Sellega sain ma hakkama ja peale tundi oli endal heameel. Läksin Marlenile kooli järgi ja saatsime Gregori meesteklubisse ja ise tulime koju. Kodus tegi Marlen endale ja vennale sokolaadisaiad, Marlen enda omad sõi ära. Peale seda läksime õue tagasi, kuna kuskilt pilve tagant oli päike jälle välja tulnud. Seda ei olnud muidugi kauaks, kuna õhtu jõudis kätte ja päike läks looja. Üks hetk sai Gregori klubi läbi ja me tulime kõik koos koju, kus Gregorit ootasid sokolaadisaiad. Marlen sai kodutöö ja pidi kirjutama endast, kui ta väike oli, st palju ta sündides kaalus, kui pikk oli, mida tegi. Lisaks tuli juurde panna veel pilt ja selle valimine võttis päris palju aega. Lõpuks leidsime pildi, mis meie mõlema meelest oli parim. Peale selle luges Marlen meile veel raamatut ette ja jõululuuletust, mis on katalaani keeles. Luuletus vajab veel harjutamist, kõik read ei ole veel peas ja osad kohad lähevad segamini. Tegemist on nelja salmise luuletusega, iga salm on neli rida pikk. Õnneks on jõuludeni veel mõned päevad aega ja me jõuame õppida. Ma olen tähelepannud, kui Marlen tahab, siis saab ta asjad kiiresti selgeks. Selleks peab ta suutma keskenduda ühele tegevusele korraga, mis ei ole alati võimalik. Peeter on jätkuvalt konnas ja peaks homme meie riiki tagasi jõudma. Kooram peaks ta mahaandma alles ülehomme, kuna homme ei jõua.