12.12.2013

Ei saa mina aru, miks peab äratuskell hommikuti helisema. Nii väga oleks tahtnud edasi magada, aga kus saa sellega. Gregor sai suhteliselt ruttu voodist välja, aga Marleni pidin ülesse ajama. Seejärel kiire söök, pesu, riidesse ja kooli. Ei ole mõtet vist enam mainidagi, et meil on jätkuvalt udu, seega kehv suusailm jätkub. Kuna ma eelmised päevad olen suhteliselt laisk olnud, siis võtsin ennast täna kätte ja koristasin. Ilus oli vaadata, kui kõik oli puhas ja korras, kuid ega seda kauaks ei ole. Lapsed tulid koolist koju ja peagi olid mänguasjad laiali ja korrast polnud midagi järgi. Enne kooli tagasi minekut panid nad asjad ära nii nagu nendele parem on. Viisin nad kooli ja otsustasin, et lähen jalutama. Kutsusin sõbrannat kaasa, kes oli alguses kõhklev, aga tuli ikkagi minuga kaasa. Tegime linnale tiiru peale ja jõudsime jõeäärde ja mingi hetk kella vaadates ilmnes, et peame kooli juurde minema. Aeg läks jalutades ja jutustades nii kiiresti, et me ei saanud ise ka aru. Peale kooli läksid lapsed mängukale ja me saime veel natukene aega õues olla. Peagi tahtsid lapsed tuppa tulla ja seda me ka tegime. Marlen võttis jälle raamatu kätte ja hakkas lugema, kuid ta ei suutnud täna keskenduda. Kuna Gregor seletas omi asju ja tõmbas tähelepanu endale. Ma küll püüdsin Gregorile selgeks teha, et ta ei segaks, aga see ei õnnestunud. Marlenil sai lõpuks isu lugemisest täis ja ta ütles, et ta puhkab nüüd. Seejärel hakkas Marlen laulma ja ma olin korduvalt sunnitud tema hääldust parandama. Nimelt õppivad nad inglise keele tunnis “tiliseb-tiliseb aisakella” laulu ja juba mitmes päev Marlen laulab refrääni. Natukene läheb hääldus valesti ja seega parandan ma teda, ms Marlenile ei meeldi, kuna neil koolis on teistmoodi. Paar päeva tagasi otsis Peeter arvutist laulu ülesse ja lasi Marlenil kuulata. Alguses ütles Marlen, et neil koolis on hoopis teine laul, kuid sai peagi aru, et tegemist on sama lauluga. Võtsin täna uuesti laulu lahti, et Marlen saaks kuulata. Lisaks oli juures laulusõnad ja Marlen kirjutas need paberi peale, et hea lugeda ja õppida. Üldse meeldib lastele laulda ja kõige parem selle juures on see, et nad teevad seda mitmes keeles. Kohati on see päris naljakas kuulata, samas on mul heameel, et lapsed oskavad erinevaid keeli. Sellega seoses tuli mulle meeldi paari päeva tagune “nail”. Sõime üks päev ja Gregor ei saanud kuidagi kartulit kahvli peale. Kuna see tal ei õnnestunud, siis ütles ta “oi bljääd”. Peeter vaatas küsiva pilguga mind ja mina vastasin tore, kui laps võõrkeeli oskab. Mida muud ma oleks selle peale pidanud vastama? Täiesti ausalt võin öelda ka seda, et Gregor on seda kuulnud minu käest, sest ma vahete vahel ütlen nii. Ma olen püüdnud ebaviisakate sõnade ütlemist laste juures vältida, eriti eesti keelseid. Vahel, aga on vaja öelda ja vene keeles on nii palju “ilusaid sõnu”. Igatahes on Gregor andekas ja räägib vene keelt. Ma loodan, et ta ei hakka seda pidevalt kordama ja eks ma püüan ise ka neid vältida. Peeter on kuskil konnas ja sõidab kodupoole, õues pidid olema miinuskraadid ja libe. Homme tuleb kuskil koorem mahaanda ja eks paistab, mis peale seda edasi saab. Meie veetsime tavalise vaikse õhtu ja peagi oligi käes aeg magama minna.