11.12.2013

Selleks ajaks, kui ma Peetri ülesse ajasin oli kätte jõudnud uus päev. See juht, kes autoga tuleb saatis sõnumi, et jõuab pool kaks. Meie jõudsime mõned minutid enne poolt kahte baasi ja jäime auto saabumist ootama. Aeg läks, aga autot ei kuskil, ca veerand tundi hiljem Peeter helistas ja küsis kaugel auto on. Kõige pealt ei tahtnud keegi telefoni võtta ja, siis vastas unine hääl, et ta jõuab kella kolmeks. Krt. Ta oleks võinud ju sõnumi saata-helistada ja öelda, et ta jääb hiljaks ja Peeter ei pea nii vara tulema. Kuna tunnikene oli veel jäänud, siis istusime ja ootasime ja ikka ootasime. Kell sai kolm ja seejärel pool neli ja kolmveerand neli ja auto ei kuskil. Keegi ei helistanud, ei kirjutanud, kuni Peeter uuesti juhiga ühendust võttis. Selle peale tuli uus vastus, et ca poole tunni pärast jõuan. Juht ütles linna, kuha ta hakkab kohe jõudma ja selle juures oli huvitav see, et see linn on hoopis teises suunas. Seega eelmisel oli aega maa ja ilm ja ta kais kuskil “aega parajaks tegemas”. Me ei suutnud Peetriga kumbki arusaada, kuidas võib üks inimene/kolleeg nii käituda. Eriti teades, et järgmine juht ootab ja koorem tuleb kindlal ajal Pariisis mahaanda. Rääkimata sellest, et Peeter oleks võinud rahulikult kodus kolm tundi magada, mis me baasi õues lihtsalt passisime. Kell oli peaaegu pool viis, kui auto lõpuks kohale jõudis. Nagu arvata oli, siis vabandust, kui sellist juhi suust ei tulnud. Lisaks oli vaja autot tankida ja sedagi pidi Peeter ise tegema, kuna eelmine kiirustas minema. Nii, et kõige pealt jäi ta kolm tundi hiljaks, siis ei aidanud tankida ja koorem oli ka viltu peal. Sõida siis selliste geeniustega rallit. Mina jõudsin koju kell viis ja tundus, et lapsed on terve öö maganud ja pole meie puudumist tähelepannud. Me ei ole neid enne nii pikaks ajaks üksinda koju jätnud. Läksin voodisse ja und ei tulnud, lõpuks jäin magama ja ärkasin selle peale, et keegi läks vetsu. See keegi oli Gregor, vaatasin kella ja ärkamiseni oli veel kakskümmned minutit. Saatsin Gregori voodisse tagasi ja läksin ise samuti. Enne, kui ma arusain hakkas kell mängima ja uneaeg oli läbi. Lastetuppa mines tuli mulle virisev Marlen vastu ja teatas, et tal kõrv valutab. Appi!!! Teatasin talle, et mind ei huvita ja ta läheb igaljuhul kooli. Andsin Marlenil rohtu ja mõne minutit pärast ütles ta, et valu on kadunud. Mina ise arvasin, et ta magas selle kõrva peal ja sellepärast valutab või ei tahtnud ta lihtsalt kooli minna. Igatahes viisin mina lapsed kooli ja ei jätnud kedagi koju. Ise tulin tagasi ja läksin magama ja ärkasin vahetult enne kooli minekut. Õues on meil jätkuvalt kehv suusailm, st udu ei ole kuhugile kadunud. Väljas on suhtelise niiske õhk ja kuna lapsed veel natukene köhivad, siis tulime tuppa. Kodus püüdsid nad mina on kaklemisega hulluks ajada, nad lihtsalt ei suutnud mängasju ära jagada. Ma lubasin neile, et kui nad ei lõpeta, siis ma tõstan nad ukse taha. Nad ei uskunud mind, kuni ma nad esikusse tõstsin, sellepeale said nad jagamisega hakkama. Marlen ütles, et tal kõrv enam ei valuta, midagigi positiivset tänases päevas. Varsti läksid lapsed kooli tagasi ja mina tuline koju, et neile jälle järgi minna. Mulle tundub tihti peale, et suurema osa päevast ma veedangi koolis käies, vähemalt igav ei hakka. Tulime koju ja Marlen ütles, et tal on külm ja puges diivani peale tekki alla. Mul oli ainuks mõte ju tal on palavik, aga pea oli jahe. Mõne ajapärast hakkas tal soe ja enam ei olnud juttugi külmast. Marlen võttis raamatu ja luges meile ette ja pärast võisid nad multikaid vaadata. Peeter on teel Pariisi turu poole ja ütles, et seekordne auto ei ole auto, vaid ämber poltidega. Auto ei pidanud edasi üldse minema, aga loodetavasti jõuab Peeter sellega koju tagasi lõpuks. Lõpuks oli aeg magama minna ja sellega oli järjekordne päev lõppenud.