23.11.2013

Jälle on käes laupäev ja jälle pean ma selle lastega üksinda veetma. Hommikul tõusime ülesse, sõime hommikust ja lapsed hakkasid mängima. Pikapeale hakkas neil igav ja nad teatasid, et me võiks Lleida turule minna. Ma ei hakanud neile ütlema, et mul oli endal sama mõte. Niisiis läksime me turule, aga kõigepealt tuli leida nagu ikka parkimiskoht. Seal kus me tavaliselt pargime olid kõik kohad kinni ja me läksime mujale vaatama. Mind üldse ei üllata enam see, et parkimiskohta on siin riigis suhteliselt võimatu leida. Lõpuks jõudsime uuesti sinna kohta tagasi, kus me tavaliselt pargime. Seisime valgusfoori taga ja ma nägin, kuidas üks auto sealt välja hakkas sõitma. Nüüd jäi üle ainult loota, et keegi teine enne mind sinna ei jõua. Jõudsin esimesena kohale ja tegin avastuse, et ma võin auto sinna parkida, aga auto jääb teistele ette. Ja, siis tuli üks perekond ja läks oma auto juurde, panid asjad ära ja pooled neist istusid autosse. Oleks, siis juht ka suutnud autosse minna, ei kus saa sellega temal oli aega maa jai lm. Pika ootamise peale suutsid nad autosse istuda ja minema sõita ja ma sain autole normaalse parkimiskoha. Ja meil õnnestus turule jõuda enne, kui see kinni pannakse, ma vahepeal juba arvasin, et me ei jõuagi täna sinna. Ostsime värskeid puu-ja juurvilju ja vaatasime niisama ringi. Üle mitme päeva oli ilus ilm, päike paistis, tuule vaikne. Vahepeal helistas Peeter, kusjuures mina arvasin, et ta läks eile ülepiiri ära. Tuli välja, et Peeter ei jõudnud nii kaugele. Täna hommikul helistas Peeter uuesti kontorisse ja kurtis oma muret ja oh seda imet tema probleemiga lubati tegeleda. Kõlb koomiliselt, eks ole. Kuid seekord läks hästi ja Peeter sai vajalikud aadressid kätte ja puhkepausi lõppedes saab ta teele asuda. Meie jõudsime vahepeal kingapoodi, sest ma tahtsin jätkuvalt saapaid saada. Ja ma leidsin kaks paari, mis mulle meeldisid ja ei suutnud kuidagi valida kumbad võtta. Samal ajal rääkisin Peetriga telefoniga ja tema teatas, et ta ei oska nõu anda, kuna ta ei näe. Marlen on meil heamaitsega ja küsisin, siis hoopis tema käest. Marlen leidis, et lühikese säärega on paremad, mul endale meeldisid need ka rohkem. Rohkem polnudki mõelda vaja ja tuli kassasse minna ja ära maksta. Peale seda käisime toidupoest läbi, kuna lapsed tahtsid saia ja kõrremahla saada. Peetril sai selleks ajaks puhkepaus läbi ja ta hakkas piiri poole liikuma. Seega viimane kõne ja Peeter teatas, et öösel oli bartsus 0 kraadi olnud. Meie käisime lastega veel paaris poes ja seejärel mängukatel. Õues hakkas pimedaks minema, kui tulime koju pelmeene tegema ja sööma. Õhtul vaaatasime taaskord “Kättemaksu kontorit” ja seejärel läksid lapsed magama. Peetril on esimese kliendi juurde veel 8-9 tundi sõita ja homme õhtuks peaks ta kohal olema.