15.11.2013

Mina ärkasin enne kella ülesse ja läksin lastele sööki valmis panema ja endale teed keetma. Kuna lapsed ise voodist välja ei tulnud, siis läksin neid äratama. Marlen tegi nägu, et tema “magab” ja ei kuule ja näe midagi. Kõditasin neid mõlemaid natukene aega ja Gregor sai voodist välja. Marlenile joonistasime näpuga selja peale posted, kuhu läksid traadid peale ja järnes elekter ehk kõdistamine. Marlen ei viitsinud ikka välja tulla ja me läksime Gregoriga sööma. Ei läinudki kaua mööda, kui Marlen võttis kätte ja tuli ka sööma. Tavaliselt me same toast välja suhteliselt viimasel minutil ja ma arvasin, et täna läheb samuti. Kuid täna juhtus ime ja me jõudsime varem toast välja ja seega pidime kooli hoovis ootama, kuni kell heliseb ja õpetajad tulevad. Peale seda käisime nagu ikka sõbrannaga jalutamas, aga kuna õues puhus jahe tuul, siis tegime täna lühema ringi. Üldse näitab ilmateade, et ilm hakkab p…e minema ja see ei ole üldse tore. Seega peab varsti radikad tööle panama ja küttma hakkama, siiani ei ole seda veel vaja olnud. Radikad sisse panna pole mingi problem ja kütta võiks nendega samuti. Kõige suuremaks probleemiks on hoopis elektriarve ja see tuleb talvel tõenäoliselt suur, ma ei taha selle peale veel mõelda. Nii ja nagu kehvast ilmast oleks veel vähe, siis lõhkusin täna oma lemmik noa ära. Tegin endale võileiba ja tõmbasin vorsti pealt kilet ära, nuga oli käes, järsku käis raks ja tera murdus küljest. Krt! Ma ei ole vaadanud kas siin on fiskarsi nuge müügil või ei ole, kuna me võtsime enda omad kaasa. Juhul, kui ei müüda, siis on väga kehv lugu, kuna ma olen harjunud kasutama korralikke nuge. Eks nädalavahetusel tuleb minna poodidesse ja loodetavasti leian uue, kui ei siis loodetavasti keegi saadab eestist mulle uue. Lapsed tulid koolist koju ja ma jäin ootama, kuidas nad käituda oskavad. Mina tegin neile süüa köögis ja nemad mängisid toas ja isegi suutsid normaalselt käituda. Viisin toidu lauale ja vaatasin, et telekapuldid on pandud põrandale. Palusin neil puldid tõsta kapi peale tagasi, mille peale nad teatasid, et mina ei teinud. Ja süüdistasid vastastikku teineteist, puldid ei saanud kuidagi põrandalt ülesse. Ütlesin, kui nad ülesse ei tõsta teen neile mõlemale risti, ei see aidanud ja tegin ristid ära. Tulemus oli jätkuvalt null ja võtsin kapist rihma välja, ka see ei mõjunud. Lõpuks tõusis Marlen ja tõstis ühe puldi kapi peale ja teise lükkas põrandal natukene kaugemale. Gregor keeldus teist tõstmast ja Marlen ei vastanud ka midagi, miks ta ainult ühe tõstis. Kuna nad ei osanud käituda ja süüdistasid üksteist kõiges, siis tõstsin nad ukse taha oma elu üle mõtlema. Kusjuures nad jõudsid ukse taga ka kakelda ja lisaks andsid pidevalt uksekella. Tegin ukse lahti ja uurisin, kas nad said aru, mis nad valesti tegid ja kuidas nad edasi käituvad. Nad ütlesid, et said aru ja oskavad edaspidi käituda, lubasin nad tuppa tagasi. Kohe tõsteti pult ilma jututa põrandalt ülesse ja mingiks ajaks oli vaikus majas. Korra jõudsid nad veel kakelda, aga tuletasin neile meelde, et järgmine kord tõstan ma nad trepikoja ukse taha ja nad rahunesid maha. Peagi jõudis kätte aega nad kooli tagasi, kus Marlenil tuli hispaania keele ja Gregoril inglise keele tund. Ja minul tuli poolteist tundi rahu ja vaikust enne nädalavahetuse algust. Paraku saavad head asjad kiiresti otsa ja nii sai ka see koolinädal läbi ja ma läksin lastele kooli järgi. Marlen peaks täna minema rütmikatundi ja saime teada, et see toimub spordimajas. Sinna jõudes ilmnes, et kõik uksed on lukus ja me ei saa sisse. Ühtegi inimest peale meie sinna ei tulnud ka ja kooli juurde tagasi jõudes ei olnud seal mingit liikumist näha. Seega jäi Marlenil käimata, kuna me ei tea kuhu ta peab minema. Pean järgmine nädal uurima, kus kohas see toimub, et Marlen saaks järgmine reede kindlasti minna. Olime mõndaega mängukal, aga kuna on suhteliselt jahe ilm, siis seal Marleni-Gregori sõpru ei olnud. Selle asemel läksime me hoopis raamatukokku ja Marlen tegi oma kodusedtööd ära. Gregor vaatas seni kaua raamatuid. Pärast võttis Marlen raamatu ja luges natukene aega. Koju jõudes teatas minu telefon, et Peeter on mulle kuus korda helistanud ja kohe tuli temalt ka sõnum, mis toimub helista. Ma ei tulnud selle pealegi, et kui mul on telefon raamatukogus taskus, siis on ta leviaugus.  Igatahes on Peeter kodupoole lõpuks ometi teel, kuigi pidi ca viis tundi mõtetult ootama. Logistik oli lõpuks öelnud, et tule baasi ära ja laadima ei lähe. Ju siis otsiti päev läbi koormata, aga ei leitud midagi. Meie tegime kodus õhtusöögi valmis ja jäime Peetri tulekut ootama. Ühel hetkel kuulsin, et telefon, aga mitte kohalik vaid eesti oma. Vaatasin, et mingi imelik number ja vastasin ja oh seda imet helistajaks oli Peeter kes ütles, et talle võib järgi minna. Huvitav, minu kohalik telefon oli laua peal ja ei helisenud, kuid natukene hiljem tuli sõnum, et Peeter on mitu korda helistanud. Seega panime ennast riidesse ja läksime Peetrile järgi. Lastel oli heameel ülepika aja isa näha ja nad said ise oma asjadest ja tehtud toimetustest rääkida. Nii, et ülepika aja saame me sellel nädalavahetusel kõik koos olla.