11.11.2013

Peeter helistas mulle enne keskööd ja selleks ajaks oli ta hispaaniasse jõudnud. Siiani on Peetril kõik hästi läinud ja ainuke probleemi tekitaja on geps. Geps oli pildi sisselülitades ettevõtnud, lasknud sisestada kordinaadid ja, siis kadus pool pilti ära ja geps ei allunud ühelegi korraldsele. Ei saanud teda välja lülitada, ega kuhugile teisele lehele minna. Õnneks geps vähemalt juhatas Peetri õigesse kohta ja eks näha ole, mis edasi saab. Peetril jääb veel natukene sõita ja hommikul koorem mahaanda. Mina läksin magama ära, aga und ei tulnud, akna taga kolistas tuul ja miski läks kurku ja ei tahtnud seal ära tulla. Hommikul panin lastele kooli jaoks söögid, joogid kaasa, söötsin neil kõhud täis ja viisin kooli. Ma ei saa jätta mainimata, et mulle meeldivad esmaspäeva hommikud. Ise tulin koju panin lõunaks kanaahju ja tegin tolmuimejaga põrandad puhtaks. Peeter helistas ja ütles, et ta ootab oma järjekorda, et saaks koormaanda. Talle oli öeldud, et läheb aega, aga täna võetakse kindlasti koorem maha. Mina jõudsin lapsed koolist koju tuua ja loomulikult mängukal olla. Täna oli Marleni klassis üks naisterahvas, tundub, et tegemist on praktikal oleva tulevase õpetajaga. Kuna ma nägin veel mitu nö õpetajat koolis, kes seal igapäevaselt ei ole. Kui lapsed kevadel kooli läksid, siis oli Marleni klassi praktikant ja lastel (õpetajal ka) oli kahju, kui ta ära läks. Niisiis on neil nüüd uus praktikat ja eks tänu sellele on lastele jälle huvitavam. Gregori klassis praktikanti ei olnud, aga selle eest on neil 4 tibu. Ühe klassivenna isa tuli hommikul kooli kast oli käes ja seal sees tibud. Miks neil või kui kauaks tibud klassi jäävad seda ma ei tea. Tuppa tulles ei osanud ma selle pealegi tulla, et minu 2 päev ilusti käitunud lapsed teevad täna kaotatud ajatagasi. Ma ei saanuki aru, mis neil viga on, aga terve kodus oldud aja kais üks virisemine ja kaklemine. Oh ma olin sellest täiega tüdinenud, aga nemad ei suutnud lõpetada. Õnneks sain ma nad kooli tagasi viia ja selle asemele, et ise vaikust nautida läksin hoopis keele tundi. Keele tunnis ei tule juttugi vaikusest, sest minu õpetajale meeldib rääkida. Minu õpetajale meeldib klassikaline muusika ja ta käib väga palju erinevates riikides ja kohtades muusikat kuulamas. Nüüd oli ta käinud bartsu lähistel ja sellestki käigust oli tal üht-teist jutustada. Ma olen seda isegi täheldanud ja õpetaja on korduvalt rääkinud, et hispaanlased ei tunne kella. Jan ii ka ooperisse mines, nad lihtsalt jäävad hiljaks ja, siis on neil vaja veel sõbraga lobiseda. Kuigi teatakse, et seal peab olema tasa ja samuti peavad telefonid olema välja lülitatud. Igatahes oli kellegil telefon helisema hakanud, millel peale dirigent keeras ümber. Pani käed risti rinnale ja jäi vaatama, kes ei saanud aru korraldusest telefon välja lülitada. Seda kas ta ka nägi, kes see on seda ei ole teada. Sellega seoses tuli mulle kohe meelde aastate tagune lugu, mis loomulikult juhtus minu endaga, kelle teisega siis veel. Olin kutsutud ühele üritusele Sakala keskusesse, kus kõige pealt toimus kontsert. Saalis kustutati tuled, inimesed istuvad oma kohtadel, umber ringi on vaikus. Keset seda vaikust hakkab telefoi, helisema, kõik k.a. mina vaatan ringi ja ei näe kedagi, kes oma telefoni vaigistaks. Alles siis sain aru, et see on minu oma telefon, mis heliseb. Ei ole vist motet mainidagi, et mul oli ääretult piinlik, õnneks oli pime ja keegi mu nägu ei näinud. Niisiis keele tund läks täna päris hästi ja järgmine tund on nädala pärast. Järgmisena läksin lastele kooli järgi ja saatsin Gregori huviala ringi, meie Marleniga läksime nii kauaks mängukale. Tunnikene möödus kiiresti ja peagi tuli Gregorile järgi minna, Gregor loomulikult ei mäletanud, mida ta teinud olid. Peaks järgmine nädal koos temaga minema, siis näeks, mis seal tehakse. Seejärel läksime purskkaevude juurde, kus täna imekombel oli lapsi ja olime natukene aega seal. Pikapeale läks seal igavaks ja otsustasime kodupoole minna, kui Marlen nägi, et kooli kõrval mägukal on tema sõbrannad. Ei olegi vaja selgeltnägija olla, et teada saada, kuhu me läksime.  Mängukal hakkas üks meie maja ema minuga juttu rääkima ja minu imestus oli suur, kui sain teada, et ta aon rumeenlane. Ta pidi siin olema 6 aastat elanud ja räägib nii katalaani, kui hispaania keelt. Ta ütles, et rumeenlaste jaoks pidi hispaania keele õppimine lihtne olema, kuna keeled pidid sarnased olema. Tõeliselt lohutav, eesti ja hispaania keelel pole mingit sarnasust. Rääkimata sellest, et eesti ei ole isegi eesti-katalaani sõnastikku. Juba mitu päeva olen oodanud esmaspäeva lootusega, et Peeter saab koju tulla. Seda tegin ma selle hetkeni, kui sain teada, et ta peab bartsust peale võtma ja valenciasse minema. Väga tore! Kuna autol saab paak tühjaks ja tankida on võimalik baasis, siis Peeter peab sealt läbi sõitma. Lisaks sellele toob ta mulle auto ja ma saan homme linna minna. Peeter tahtis mõningaid asju kaasa saada ja ma panin need valmis. Lisaks panin veel süüa kaasa ja, kui Peeter koju jõudis sai ta süüa ja mina võtsin kotist eelmised asjad välja ja panin uued sisse. Kuna aega oli vähe, siis juba me läksimegi kodust minema ja lapsed jäid koju magama. Viisin Peetri tööjuurde ära jai se tulin koju tagasi, lapsed ei saanud arugi, et ma ära käisin. Peeter istus teise autosse ja sõit valenicia poole algas. Mina läksin koju magama, kuna kell näitas juba öötunde, aga und paraku ei tulnud, lõpuks jäin magama.