10.11.2013

Lapsed magasid terve öö ilma köhimata ja ärkasid hommikul selle peale, et köha tuli peale. Mina oleksin heameelega veel magaud, kuna lugesin eile õhtul raamatut ja, kus saa sellega, et enne sain käest ärapandud, kui läbi sai. Peale hommikusööki vaatasin aknast välja ja tõdesin, et õue meil asja vähemalt praegu ei ole. Nimelt on meile sügistorm jõudnud ja ilma triikrauda taskusse panematta ei ole motet toast hetkel välja minna. Paraku on meil üks triikraud ja seega ei saa välja minna. Marlen vaatas ka aknast välja ja ütles, et õues on torm ja lisas, et eile olid puud veel lehted. Tänaseks on lehti palju vähemaks jäänud, eks tuul teeb oma töö. Kuna välja ei saanud, siis hakkasime hoopis koristama ja tegime seda põhjalikumalt, kui muidu. Lapsed tegid oma tuba korda, koristasid oma voodialuseid ja panid omi asju ära. Mina loomulikult pidin tegema kõik muu, kuna lastele ülesande delegeerimine oleks suht mõtetu olnud. Nad oleks kindlasti saanud tehtud, kuid vahel on lihtsam ja kiirem moodus ise asjad ära teha. Kuid nad kasvavad igapäevaga suuremaks ja küll nad ühel päeval hakkavad rohkem tegema ja mina pealt vaatama. Kusjuures ei ole vaja öelda, ma tean isegi, et ma olen õel.  Tänu sellele , et elame tehnika sajandis veetsime Peetriga pool päev läbi neti vesteldes. Peeter ootas, et paus saaks läbi ja saaks minema minna, kuid samas ta ei viitsiud ka, kuna uus töönädal ja teadmatus ootavad ees. Lõpuks võtsime endid kätte ja läksime lastega õue jalutama. Uksest väljudes ootas meid tuul, mis oli õnneks soe, aga puhus tugevalt. Mõtlesin kuhu me võiksime minna ja jõudsin järeldusele, et alla jõeäärde. Meie küla asub nö künka otsas ja seega tundus heamõte minna all jõeäärde, kuna jõgi jab madalamale. Lisaks kasvavad seal ühelpool puud ja teiselepoole jab küngas ja seega peaks tuult vähem olema. Aega läks, aga kohale jõudsime ja nagu arvata oligi tuult ei olnud. Käisime jõeääres kivide peal jalutamas ja nautisime veevulinat ja vaikust. Peagi hakkas meil igav ja läksime jalutama jõekallast mööda. Lapse korjasid murdunud oksi ja peagi teatas Marlen, et ta tahaks midagi sooja juua ja nii me koju tulema hakkasimegi. Linn oli tühi, kedagi peale meie jalutamas ei olnud, üks auto sõitis. Varsti kutsutakse mulle politsei, et ma ei lase lastel toas olla ja vean neid iga ilmaga õue. Kodus tegime teed ja kakaod ja istusime ja puhkasime jalga. Peagi hakkasin ma õhtuks kanasuppi tegema ja lisaks panin toorjuustukoogi ahju. Supp tuleb kindlasti hea, aga kuidas kook tuleb seda ma ei tea. Ma ei ole siin enne toorjuustukooki teinud. Lisaks jõudsin veel Peetriga suhelda, kes ütles, et tal saab kohe puhkeaeg läbi ja asub teel. Peeter pidi mulle helistama, kui ta hispaania pinnale jõuab, mis kell see juhtub ta täpselt ei teadnud. Ei läinud kaua aega, kui Peeter jõudis mulle sõnumi saata ja teatas, et geps ütles töölepingu ülesse ja ei tee midagi. Mis ja kuidas täpselt juhtus ma ei tea, aga loodan hiljem teada saada. Lapsed sõid supi ära ja peale pesemas käiku oli koogi käes aeg. Kook oli isuäratav, aga natukene soolane, kuid ma loodan, et mahajahtudes läheb paremaks. Vot see on, kui pead kasutama tundmatuid tooraineid. Lõpuks läksid lapsed magama ja võib selle nädalavahetuse lõppenuks lugeda.