23.10.2013

Nagu ikka oleks tahtnud hommikul kauem magada, aga Gregor ärkas ülesse ja mina tema järel. Viimane hommikusöök Peetri vanematega ja tuligi viimased asjad kokku panna. Kõige raskem oli hüvastijätt, sest pisar tuli vägisi silma. Üldse on lahkumine seekord tunduvalt raskem, kui oli esimene kord. Ma jõudsin isegi mõelda, et milleks on meil vaja ära minna. Kuna valikut ei ole ja seal ootab Peetrit töö, lapsi kool ja kodu, siis ei ole meil valikut ja tuleb minna. Tuju läks paremaks pärast seda, kui vaatasin, et kodus suvi kestab ja sooja lubatakse 27 kraadi. Käisime veel Pärnus poest läbi ja seejärel algas sõit juba piiri poole. Enne piiri ületamist sai veel viimased telefonikõned tehtud ja peagi jäi eesti selleks korraks selja taha. Edasi järgnes pikk ja igav sõit, vahepeal käisime tanklast kohvi ostmas. Ja nagu meil on juba kombeks saanud, siis minu sõidukord tuleb pimedas, kusjuures mulle ei meeldi üldse pimedas sõita. Peeter magas vahepeal kõrval istmel ja Gregor jäi üldse varakult magama. Marlen kasutas juhtust, et vend magab ja hakkas lobisema. Ta tegi meile selgeks, et oma klassis on ta ainukene laps, kes ei lobise tunni ajal ja teda ei ole kordagi ukse taha selle eest saadetud. Marlen jõudis seda meile rääkida erinevatest vaatenurkadest ja mitu korda, kuni temagi lõpuks magama jäi. Meie jätkasime sõitu, eks näis kui kaua või kaugele me jõuame.