10.10.2013

Ärkasin öösel mitu kord selle peale, et mulle tundus nagu kell oleks helisenud, ma selle kinni pannud ja edasi maganud. Õnneks see nii ei olnud ja ma võisin edasi magada, kuigi jah und ju ei tulnud. Hetkel on nii palju mõtteid korraga peas, et ei saa ennast kuidagi välja lülitada. Ja natukene hirmutab see pikk ja pidev sõit, aga küll me saame hakkama. Äratus oli natukene peale kella seitset ja jällekord kõik tavalised toimetud ja Peeter läks tööle. Mina panin lastele kooli jaoks söögid-joogid valmis, pesu kuivama, lugesin uudiseid. Peagi ärkasid lapsed ja tuli neile süüa anda ja nad kooli saata. Seejärel kohustuslik rullitamine ja hiljem kodusedtööd ja asjade pakkimine. Varsti läksin lastele kooli järgi, Marlen tuli, aga Gregori klassiuks oli kinni. Läks natukene aega ja lapsed hakkasid välja tulema, aga Gregorit ei kuskil. Õpetaja kutsus mind hoopis klassi, huvitav küll miks mõtlesin. Gregor istus laua taga ja lõpetas oma tunnitööd, ta ei teinud isegi väljas, et ma sinna läksin. Õpetaja ütles, et Gregor pidi väga tubli olema ja oma asjadega hästi hakkama saama. Lõpuks sai Gregor töö valmis, pani pliiatsi karpi tagasi ja karbi ilusti kinni. Seejärel küsis õpetaja, milliest kleepekat ta oma tööle tahab, aga Gregoril polnud jututuju. Ta võttis oma paberi ja pliiatsid ja läks ja pani need oma kohapeale, mille peale õpetaja ütles, et ta on tubli. Ja lõpuks võisime meiegi koolist ära tulla ja mängukale minna. Tuppa tulles oli aeg sööma hakata ja Marlenil homseks kodunetöö ära teha. Peeter helistas ja ütles, et ta niipea koju ei jõua, kuna laadimisega läheb aeg. Lisaks oli tõstukijuht teatanud, et ta ei hakka teda laadima, kuna tal ei ole vesti seljas. Pika otsimise peale õnnestus Peetril autost vest leida ja nii jäi ta oma laadimiskorda ootama. Kuna aega oli küllalt ja uni tuli peale, siis otsustas Peeter väikse uinaku teha. Enne, kui ta magama jäi tundus talle nagu keegi oleks ukse peale koputanud. Peetril rõõmu, kui palju, et saab lõpuks ometi laadima minna. Välja vaadates ilmnes, et üks auto oli talle otsa tagurdanud, kahju ei olnud suur väike mõlk, natukene värvi maas. Peeter helistas jobule, et uurida kas peab vormistama liiklukindlustuse paberi või mitte. Kuna ta ise arvas, et parem oleks, sest siis ei ole pärast kellegil ütlemist, et tema lõhkus auto ära, sama arvas jobu ka. Paberid on hispaania keelsed ja juht samuti, seega peavalu, kui palju. Õnneks ei olnud jumal selle hetkel lätlane ja sama platsi peal oli üks juht Peetriga samast firmast. Tema aitas paberid ära teha ja sellega sai ühelepoole. Lõpuks jõudis laadimiskord Peetrini ja, siis tegi tõstukijuht selgeks, et tema ei lae, kuna Peetril ei spetsiaalseid jalanõusid jalas. Peeter ei saanud aru, miks ta peab need panema, kuna ta on laadimise ajal haagises ja keegi ei näe teda. Kõik see on vajalik turvalisuse jaoks, aga kohati pingutatakse sellega üle, igatahes sai ta selle koorma peale. Meie lastega veetsime õhtu koos sõpradega väljas ja nautisime viimast õhtut Hispaania sooja ilma. Peeter jõusid kaheksa ajal koju ja teatas, et homme ei lähe ta kuhugile. Seega hommikul lähevad lapsed kooli ja meie haagisele järele. Haagisele on vaja veel pidureid keerata ja määrida ja, siis saame teele asuda. Õhtul pakkisime loodetavasti kõik vajalikud asjad kokku, et homme vähem tegemist oleks. Peatse kohtumiseni eestis!