28.09.2013

Kuna täna hommikul kellegil kuhugile kiiret ei olnud, siis teoreetiliselt oleks võinud kauem magada. Praktikas asi nii ei olnud ja mul läks juba varakult uni ära, samuti tahtis Gregor ärgata. Kaua saa ikka voodis vedeled ja nii me ülesse tõusime. Hommikusöögi järel läksime linna, kuna poodi oli vaja minna ja Gregori passi jaoks pilt teha. Läksime fotograafi juurde ja, kui ma seletasin talle, et meil on passipilti vaja ja pilt tuleb panna mälupulgale, paberil ei ole vaja. Igatahes vaatas ta meid väga imelikke nägudega ja ma olen kindel, et arvas, et me oleme ebanormaalsed. Ta küsis veel mitu korda üle, et miks ja kas me oleme kindald jne. Seletasin, miks meil on nii vaja ja lõpuks ta ehk sai aru. Hakkas tema Gregorist pilti tegema ja mul vahepeal tundus, et me ei saagi pilti. Gregor istus esiteks viltu, teiseks naeris, kolmandaks vaatas mujale jne. Lõpuks sättis Peeter ta paremini istuma, mina seisin fotograafi selja taha ja saime pildi tehtud, jee. Kui mme tegime Marlenile esimest korda passipilte, siis olime meil täpselt sama probleem, Marlen lihtsalt ei teinud tõsist nägu. Nii, et see on neil ühine joon, nad ju on harjunud piltide peal naerma-naeratama. Seejärel läksime poodi, aga enne oli veel auto vaja ära parkida. Sõitsime parkimismaja ja meie ees läks 2 autot, millest esimene jäi seisma ja jäi kohe esimest parkimiskohta ootama. Tema järgi seisnud auto mööda ei saanud ja samamoodi meie. Kuna aega oli vähe ja mõtetu on oodata, kuni keegi saab oma asjad autosse pandud ja ära sõita, siis rakendasime kohalikke meetodit ja andsime signaali. Meie ees olnud auto vaatas meid imeliku näoga, et mida te signaalitate, aga me ei lasknud ennast segada ja tegime seda uuesti. Oh seda imet esimene sai oma auto pargitud ja tundus, et saame edasi liikuda. Ja saimegi loetud sentimeetrid, kuna meie ees olnud auto jäi samuti kohta ootama, selle asemel, et seinaäärde minna tegi ta seda keset teed. Nii, et meil puudus võimalus temast mööda sõita ja lasime uuesti signaali, Seekord vahtis tüüp meid juba vihase näoga ja me lasime uuesti ja mina näitasin talle sõrme. Vot selle peale tuli tüüp autost välja, vaatas meie autonumbrit ja tuli Peetrile seletama, Peeter seletas vastu ja tüüp targemaks ei saanud. Igatahes läks ta oma auto juurde minema ja meie õelad nagu ikka uuesti signaali ja taaskord sõrme. Selle peale tuli tüüp minu ukse juurde ja me vahetasime kõik võimalikke viisakus väljendeid. Palju ei jäänud puudu, et ma oleks tüüpile virutanud, aga ta läks ise minema ja kurtis kõrval olevatele inimestele oma kurba elu. Lõpuks sai ta auto pargitud ja meie edasi sõita ja oh seda imet paar meetrit eemal oli 2 vaba parkimiskohta. Kokkuvõtvalt võib öelda, et hispaanlaste sõidu ja parkimiskultuur ei kõlba kuhugile, kuna nad ei oska kumbagi. Saime poes käidud ja vajalikud asjad ostetud oli vaja kiirelt koju tulla enne, kui jäätis ära sulab. Õhtul käisime veel teises linnas poes, kuna mõned asjad jäid ostmata. Peeter leidis endale poest jope ja nüüd on ta eestisse tulekuks valmis. Kui Peeter jopesid proovis, siis ta arvas küll, et ei ole mõtet veel osta, kuna jopega on palav jne. Minu arust oli normaalne jope, rääkimata soodustuseta ja oleks olnud rumal tegu ost sooritamata jätta. Koju jõudes oli väljas pime ja peagi oligi aeg magama minna.