23.09.2013

Äratus oli kell 6 hommikul ja nagu ikka läks Peeter bartsu, seega ei midagi uut. Peeter läks ära ja mina vedelesin voodis, kuni kell jõudis niikaugele, et oli aeg hakata kooliks valmistuma. Viisin lapsed kooli ja seejärel läksime poolakaga rullitama. Kuna ta on siin palju aastaid elanud, siis sain tema käest uusi ja vajalikke asju teada. Koju tagasi jõudes tegelesin nagu ikka kodustetöödega. Huvitav on see, et kui lapsed on koolis, siis aeg läheb tunduvalt kiiremini, kui nad kodus on. Seega tuli peagi neile järgi minna ja nad koju tuua. Lapsed jõudsid söömise lõpetada, kui Peeter koju tuli. Ta sai bartsus käidud, koorma mahalaetud ja baasi tagasi jõudes parkis auto ära ja tuli koju. Kas ja kuhu ta täna veel peab minema, seda näitab aeg. Kuna Peeter tuli koju, siis mõtlesin, et lähen ja magan natuke aega. Mõte nagu ikka hea, teostus nagu ikka puudulik, ei jäänud mina magama. Ronisin voodist välja ja viisin lapsed kooli ja ise läksin keele tundi. Minu tund sai läbi ja laste koolipäev samuti ja seejärel olime mõnda aega veel kooli juures mängukal. Õues oli soe, päike paistis seega võime meie öelda, et suvi jätkub. Tuppa tulles ütlesin Marlenile, et ta peab oma kodusedtööd ära tegema. Ja, siis hakkas nagu ikka kisa ja kära pihta. Kõigepealt ütles ta, et tal ei ole midagi teha ja, kui tuli välja, et ikka on küll, siis ta tahtis üksinda seda teha. Lõpuks kutsus ta mind appi ja ma aitasin tal osa asju ära teha. Viimaseks jäi kirjutmine ja see oli õudus kuubi ruudus ja see on veel leebelt öeldud. Esiteks ei tahtnud ta kirjutada, teiseks oli õpetaja süüdi, et andis liiga raske ülesande ja kolmandaks ei tahtnud ta teha. Kuna me tahtsime õue minna, siis ütlesin talle, et tal on nii palju veel aega ja tehku ära. Selle asemel, et teha Marlen vingus, kuid sai mõne sõna kirjutatud. Ja sellega hakkas uus probleem peale, esiteks ei kõlvanud tma tehtud tähed kuhugile ja teiseks kirjutas ta sõnad üksteise otsa. Mul ei olnud muud teha, kui kustukumm kätte ja Marlen hakkas uuesti tegema. Tegi paar tähte ja jälle vingus, mina saatsin poisid õue ära ja andsin Marlenile kirjutamises aega. Kuna ta selleks ajaks ei olnud midagi teinud, sis läksin õue. Olin mõnda aega mängukal ja läksin koju tagasi, kus ilmnes, et ülesanne ei ole ikka tehtud. Lubasin Marleni natukeseks õue ja ütlesin, et tuppa tulles kirjutab ta kõik sõnad uuesti. Sellega oli ta tollel hetkel nõus, kuid eks pärast näha ole, mis saab. Koju tagasi jõudes hakkasime Marleniga uuesti kirjutama ja kokkuvõttes võib ölda, et aega läks, aga asja sai. Ma ei tea, kus kohas me Marleni kasvatamisel vea oleme teinud, aga ma tahaks teada, kuidas seda saaks parandada. Ma tunnen, et ma olen tema kasvatamise läbi kukkunud ja ei oska kuidagi edasi minna. Mul oleks vaja jõuda temaga nii kaugele, et ta saaks aru, et õppimine (kirjutamine, lugemine, arvutamine) on eluks vajalikud. Ja neid oskusi on tal, mitte mul vaja, et tal tekkis tahtmine õppida. Peeter sai logistikult kõne, et homme hoomikul on vaja perpi minna. Kogu asja juures on kõige parem see, et jobu ütles laupäeval, et Peetril on teisipäeval vaba päev. Jobu logistik oli seda öelnud ja nagu jobu ise ütles tema ütles kõigest edasi (Peetril on teine logistik). Peeter helistas jobule ja küsis, et kus tema homne vaba päev on. Selle peale jobu vastas, et miks sa ei öelnud logistikule, et sul on vaba päev. Peeter seletas talle, et kui sina jobu ajad asju, siis ma eeldan, et asjad on sul ka korraldatud nii, et jutt a teod käivad omavahel kokku. Peeter ütles ka seda, et jobu logistik lubas vaba päev ainult sellepärast, et teda ennast ei ole täna tööle. Ja see, mis toimub tema vabal päeval ei huvita teda. Jobul ei olnud midagi öelda, sest ta ei oska ja julge helistada, et asjad korda ajada. Ühesõnaga jobu on jobu. Mina arvan, et jobu teadis juba laupäeval, et Peeter ei saa täna vaba päeva. Kuna jobule meeldib nii väga kõike korraldada, siis jobu korraldabki ainult jamasid. Jobu ise ütles kunagi, et kui tema asju liigutab, siis need liiguvad. Paraku võib öelda, et ainukene asi, millega jobu hakkama saab ongi kiitlemine, kui ilus, tark ja osav ta on. Reaalsus on hoopis teine ja seepärast ta ka on üksik, sest keegi ei kannata teda koos teda nõmedustega välja. Ma ma tean lisaks ka seda, et jobu käib siin lugemas ja teab täpselt mida ma temast arvan, ma ei arvagi temast midagi.