21.09.2013

Peeter jõudis natukene enne kella ühte koju ja ta peaks teoreetiliselt järgmised 45 tundi vaba olema, praktikas see vaevalt, et nii saab olema. Üle mitme päeva saime hommikul kauem magada ja ei pidanud kuhugile kiirustama. Seda rõõmu ei jagunud paraku kauaks ja seda oligi arvata. Helistas jobu ja ütles, et omanik tahab, et Peeter läheks laadima. Seega viisime Peetri tööle ja läksime lastega poodi ja tegime tiiru turule kust me midagi head ja huvitavat ei saanud. Koju tulles pidin ma ise kõik asjad tuppa vedama ja kondid valutavad siiani. Lõpuks jõudis kell nii kaugele, et oli aeg lapsed peole viia. Mina tegin enda jaoks plaani valmis, et millega ma hakkan tegelema, kui lapsed peol on. Kohale sõitsin ühe ema järgi, kuna ma ei teadnud kus see koht täpselt on, kuigi see oli lähedal ja ma olen sealt korduvalt mööda sõitnud. Meiega üheaegselt jõudsid veel mõned vanemad lastega ja ma arvasin, et saadan lapsed sisse ära, küsin mis kell järgi ja lähen koju. Teised läksid koos lastega sisse, panid oma asjad ära ja mitte keegi ei läinud minema. ??? Mis mõttes nagu, et kas ma pean koos lastega sinna jääma ??? Ikkagi esimene sünnipäev pidu ja ei tea ju, kuidas siin kombed on ja küsida ma enne ka ei taibanud. Algul tutvustati meile kohta, kuna tundus, et me ei olnud ainukesed, kes pole seal käinud. Peo koha ja laste jaoks parimaks olid hobused, nimelt toimus pidu kohas, kus on hobusetallid. Lisaks on seal baar ja söögikoht ja teisel korrusel väliterass. Käisime vaatasime hobuseid ja nendega said lapsed lõpuks ka sõita. Üks sünnipäeva laps käib seal ratsutamas ja ma eeldan, et sellepärast seal pidu peeti. Üleval terassil oli kaetud laud, koos traditsiooniliste võileibadega, pirkukatega. Lastele igatahes võileivad meeldisid, kuna nende vahele oli pandud sokolaadikreem. Kohalikud istusid kõik vilusse ja mina jäin ainukesena päikse kätte. Alguses nad leppisid minu vastusega, et ma tahan päikese käes olla. Lõpuks nad arvasid, et ma võiksin ikka nende juurde istuda, kuna ma enam seista ei viitsinud, siis istusin. Seejärel nad uurisid natukene minu kohta ja neile meeldis, et ma õpin katalaani keelt. Minu kõrval istus üks ema, kellel on mõne kuune laps, tal oli laps süles ja ta püüdis ise samal ajal süüa. Ütlesin talle, et ma võin last hoida ja tal ei olnud selle vastu midagi ja mina sain endale tegevust. Mõne ajapärast jäi laps süles magama ja ema naeris, et järgmine kord ta helistab mulle, kui laps magama ei jää. Mingi aeg toodi kook lauale, sünnipäeva lapsed said küünlaid puhuda ja lõpuks anti kingitused üle. Kinkidega oli väga lihtne kõik vanemad andsid raha ja osteti mõelmale lapsele suuremad asjad. Eks vanemad ütlesid, mis vaja on, vähemalt ei pidanud ise midagi otsima hakkama. Hiljem anti lastele pulgaotsa pandud kummikommid ja sellega oli laste jaoks pidu korda läinud. Lapsed olid suurema osa ajast hobuste juures ja vanematel lasti rahulikult juttu rääkida. Peagi jõuti juttudega koolilaste tagarääkimiseni ja eriti suureks teemaks olid need lapsed, kes sügisest kooli läksid. Nad arutasid meie maja last, kes koguaeg koolis nutab ja karjub ja küsisid minu käest, et kas ta elab ikka meie majas. Mina vastasin neile selle peale, et elab jah ja ta karjub kodus olles ka pidevalt. Ja, kui ma olin selle ära öelnud hakkasid kõik naerma ja ma taipasin ise ka, et kasutasin lauses katalaani-inglise keelt mõlemat. Endal oli ka naljakas. Kui kooliga saadi ühelepoole, siis hakati oma naabreid tagarääkima. Ühe lapse ema, kes räägib inglise keelt käis ja seletas mulle vahepeal, kuigi ma sain ise ka natukene aru. Pikapeale läks päike looja ja väljas hakkas jahedaks minema, aga lapsed ei tahtnud koju minekust kuuldagi. Marlen vastas, et 10 minutit ja kadunud ta oligi, välja ilmus uuesti ca tunnipärast. Teised vanemad ei läinud ka ära ja nii ma lasin lastel mängida, kuigi jahe oli. Lõpuks aitasin laua kokku koristada ja kõik hakkasid koju minema. Kokkuvõttes võib öelda, et tegelikult oli täitsa tore ja vaheldus. Peeter oli samal ajal tööl, ta läks 2 kohta laadima. Kui tal oli see tehtud, siis saadeti teda mahaandma ja järgmisesse kohta laadima. Lisaks öeldi veel, et hommikul kell 7 pead bartsus mahaandma. Kõike seda infot edastas jobu, kes oma väite järgi on ainult sõnumitooja. Peeter seletas talle korduvalt, et ta peab tegema 45 tundi, aga jobu ei saa ju asjadest aru. Tema arvates on Peetril kodus igav ja Peeter peab 24/7 tööl olema. Jobu ei oska ju mõelda, et teine inimene tahab vahepeal magada ja tal on kodus pere. Jobul ei ole ju kodus peale kassi kedagi ja sõpru nagu ma olen arusaanud tal ka ei ole. Viimasesse kohta laadima minnes küsis Peeter, et kuhu kaup läheb ja palju oleks palutud olnud, et jobu oleks suutnud normaalse vastuse anda. Jobu vastas, et ma ei tea ja ma arvan ja üldse olen mina ainult edasiütleja. Ja seda, et jobu helistaks ja küsiks järgi ei tasu loota. Lisaks ütles jobu, et küll tõstukijuhid teavad kuhu kaup läheb, mis siis et nende firmast läheb mitu autot. Kuna Peeter ei jätnud jonni ja küsis kuhu kaupa läheb, siis jobu arvas, et perpi. Õnneks Peeter on targem, kui jobu ja ta helistas ise logistikule ja sai vastuseks, et kaup läheb bartsu. Kuna auto oli kodus, siis Peeter helistas enne baasi jõudmist, et võib talle järgi minna. Vahetult enne seda tegin ma lastele söögi soojaks ja nad sõid. Küsisin kas nad tulevad kaasa või jäävad koju sööma ja telekat vaatama. Nad natukene aega mõtlesid ja leidsid, et nad jäävad kahekesi koju ja lubasid pahandust mitte teha. Koju tagasi jõudes ilmnes, et nad oli ära söönud ja istusid jätkuvat teleka ees ja ei olnud pahandust teinud. Kui kohalik politsei oleks seda kuulnud ja näinud, siis oleks me trahvi saanud, sest lapsi ei tohi üksi koju jätta. Peeter jõudis koju seega natukene peale kümmet õhtul ja kell viis hommikul peab välja sõitma.