14.09.2013

Laupäeva hommikul käme me tavaliselt Lleida turul ja tavaliselt hakkavad jamad pihta, kui me seal oleme. Seega otsustasime täna jätta turu vahele, et äkki tuleb jama vaba päev, elame näeme. Selle asemel läksime hoopis kõrval linna poodi, kuna vahet pole palju süüa koju tood, kõik saab ühel hetkl ikka otsa. Sellega seoses tuleb mulle kohe meelde auto ost-müük. Üks küsimus, mida alati küsitakse on see, et kui palju kütust läheb. Meie oleme viimaste müükide ajal öelnud, et kõik, mis paaki paned joob ära, midagi ei jäta järgi. Vot ja sama lugu on külmkapiga ja, kuna Peetril oli jätkuvalt vabaaeg, siis tuli seda ära kasutada. Peale toidupoe tahtsin ma minna veel kingapoodi, kuna lastele tuleb talveks hakata saapaid vaatama ja vahepealseks ajaks oleks ka midagi vaja. Gregor arvas, et tal oleks uusi plätusid vaja ja Marlen topis erinevaid saapaid jalga. Paraku ei leidnud meie nende jaoks sobivaid jalatseid ja seega vaatame millagi uuesti. Minul läks tunduvalt paremini ja ma leidsin endale kingad. Siin hinnatakse viimased/ üksikud paarid kingi alla ja tavaliselt on see, et järgi on väiksed ja suured numbrid. Ja, kui kingad on allahinnatud, siis on hind lastud korralikult alla. Mina sai 45.99 maksnud kingad 10 euri eest, seega ei olnud üldse halb tehing. Kusjuures õige hinnaga ma ei oleks neid ostnud. Enne, kui me koju jõudsime helistas Peetrile jobu ja teatas, et ta toob talle tööülesanded. Nii nunnu. Maja ees hakkasime asju tuppa viima, kui jobu tui ja ma läksin esimeste asjadega tuppa. Kuna asju oli palju, siis sain ühe korra veel käia ja kuulsin, kuidas jobu tähtsal häälel seletas. Võtsin omad asjad ja läksin tuppa ära ja peagi tuli Peeter järgi. Ta si paberi, kus oli peal kellaaeg, millal ta peab homme barstu turul olema. Huvitav on asjas juures see, et kellaaeg on märgitud varasem, kui tööpäevadel. Seega küsis ta jobult kas ma pean see kell väljasõitma või kohal olema. Ja tema vastus ei tulnud kellegile üllatusena, kuna ta ei teadnud. Väidetavalt helistas ta ülemusele ja vastus oli, et peab kohal olema. Samuti ei teadnud ta millise autoga tuleb minna, una see ju ei ole tema arust oluline. Blondiinide kohta öeldaks, et üks mõte korraga, kaks teeb haiget. Jobu puhul võib öelda, et isegi üks mõte korraga teeb haiget. Eriti arvestades asjaolu, et ta tuli just baasist ja ülemus seletas talle, kuidas, miks ja millal. Peeter saatis ise ülemusele sõnumi ja sai teada, mida vaja. Kuna meie linnas kestavad jätkuvalt pidustused, siis täna õhtul on jälle lasteüritused. Ja ei saanud meiegi koju jääda, enne jõudsime veel jõeääres käia. Veetase oli tänaseks alanenud, aga krabisid ei olnud kuskil. Ja läksime hoopis peagi algavale üritusele, kuid nagu arvata oli ei hakanud see pihta õigeaegselt. Natukene ootamist ja algaski. Lastele pandi valmis kotid, mille sees nad said hüpata. Marlen läks ja proovis järgi, igatahes need lapsed kellega ta ta koos hüppas, neil hüppas ta pikapuuga eest ära. Rohkem see talle huvi ei pakkunud ja Gregor ei tahtnud minna. Järgmises kohas seoti silmad kinni, anti kätte lusikas ja jogurt ja tuli teist last sööta. Need, kes enne Marlenit süüa andsid suutsid sööjal näo ja riided kokku määrida. Marlen hakkas andma ja kõik lusika täied läksid ilusti suhu ja ei mingit mäkerdamist. Mõtlesin, et tal tuleb väga hästi välja, pärast ta ütles, et ta nägi sallist läbi. Ahahah. Seejärel olid kausside sees valmis tehtud taignad, üks vedelama-teine paksem ja sealt tuli suuga komme välja võtta. Marlenile pandi uus komm taina sisse ja ta sai selle probleemideta kätte. Gregor ei tahtnud proovida ja läks võttis kotist lihtsalt kommi. Suuremad tüdrukud olid sellest ülesandest vaimustatud. Kui keegi hakkas kommi võtma, siis lükati ta pea kohe taina sisse nii, et lõpuks olid nad kõik taignaga koos. Rääkimata sellest, et neil endil oli nalja, kui palju. Väiksemad tüdrukud oli selle eest korralikud ja ei kiusanud üksteist. Poisid sutsid lõpuks taigna kausid ümber ajada. Seejärel sai koos kaaslasega nööriotsa pandud õunu süüa. Õunad olid sokolaadiga kokku tehtud ja neile lükati väike hoog sisse, nüüd olid näod ja riided sokolaadised. Marlen tegi seda koos ühe tüdrukuga oma klassist ja lasi teisel õuna kinni püüda ja, siis alles hammustas ise. Veel käis Marlen kõrrega ühest ämbrist teise vett vedamas ja selle proovis Gregor ka järgi. Ainuke ülesanne, mille nad vahele jätsid olid lusikas suus muna vedamine. Pärast käisid mõlemad veel kotiga hüppamas. Linnavalitsuse rõdult seoti ümber puu nöör ja sinna peale panid kott ja , kui kott tõmmati lahti, siis kukkusid kommid välja. Meie lapsed said endale „head positsiooni“ ja komme kogunes suur hulk. Ma aitasin neil ka korjata ja pärast luges Marlen kokku üle saja kommi oli. Seega pikka aega ei ole meil vaja kommi osta, lapsed jäid üritusega rahule. Ja, siis saabus laste jaoks kaua oodatud ja parim hetk. Hakati jagama sokolaadi (taaskord soe ja tassis) ja küpsiseid. Marlen ja Gregor läksid kohe järjekorda ja täna ei pidanud neid sinna käekõrval viima. Saanud asjad kätte istusid maha ja hakkasid sööma, Marlen sai enda asjad kiirelt söödud ja küsis kas ta võib minna ja uue võtta. Ei hakanud teda keelama ja ta sai uue portsu, sealt sõi natukene ja teatas, et ta rohkem ei taha. Seejärel käisime veel mängukal ja seal said nad oma sõpradega mängida. Lõpuks tulime tuppa ära, sest pimedaks hakkas minema ja süüa oli ka vaja teha.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.